Õled.
Vanemal ajal moodustasid õled elumaja ja kiriku põrandal üldise jõulutunnusmärgi, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa riikides. Eestis laotati tavalisesti jõuluajal õlgi põrandale, mõnes kohas ka heinu. Kus jõulus tarvitati õlgi põrandal, kasutati vanaaasta õhtul heinu, kus aga jõulus heinu, astusid vanaaasta õhtul heinte asemele õled. Heinu pidi jõulus või vanaaasta õhtul tingimata tuppa toodama, — vastasel korral nõelasid Lüganuse elanikkude arvamise järgi maod suvel majalisi[1]. Pärnu pool kardeti muidu aga suvel palju äikest[2]. Jõuluheinu kuivatati mõnes kohas paar päeva enne jõulu, lootuses, et niisugune kuivatamine järgmisel sügisel heinu mädanemise eest kaitseb3).
Viimased olid jõuludega nii kokku kasvanud, et neid lihtsalt nimetati „jõuludeks“. Kui küsiti, kas võib jõulud tuppa tuua, või kui öeldi: jõulud on juba sisse toodud, siis tähendas see ütlus jõuluõlgi, jõuluheinu. Karksi teadete järgi toodud seal varemal ajal heinu tuppa, hilisemal ajal aga heinte asemel õlgi[3]. Jõululeht 1903 nimetab koguni herneste põrandale panemist, kuid Jõululehes on ilmsesti trükivigade tont „heinad“ moondanud hernesteks[4]. Lõuna-Pärnumaal esinevad tavalisesti „jõulu-utsid“; Saaremaal öeldakse õlgede asemel „põhud“. Helmes kannab jõulupõhk „udi“ nime[5]. Jõuluõled teevad seega vanarahva arvamise järgi jõulud alles jõuludeks, kuna nad ju ise kannavad nime „jõulud“, niisama nääri omad „näärid“. Meie päevil nõuab linnades jõulukuusk
