Pärnu-Jaagupis nõuti mahakukkunud kõrte purukstallamist, et suvel töö paremini edeneks[1]. Vormsi rootslased tantsisid ja laulsid õlgedel[2].
Mitmes kohas, nagu Raplas, ei pandud õlgede sasimisele mingisugust rõhku[3]. Tõstamaalt[4] ja Türilt[5] leidub hoopis vastupidiseid teateid: põhk pidi hästi peeneks tambitama, sest see pidi head viljasaaki tähendama. Kuna tavalisesti lapsi hoiatati, õlgi ja heinu mitte sasida, millisest hoiatusest lapsed vähe hoolisid, oli Tõstamaa kihelkonna lastel täiesti oma tuba, oma luba: mida rohkem nad põhku puruks tallasid, seda enam kasvas pereisa lõikuse lootus.
Jõululaupäeval heintel olles laulsid nooremad lapsed „heinasütsi“ suviseks mao eemalepeletamiseks:
Sütsi, sütsi, sütsi,
suun sa suregu,
mätta otsan mädanegu!
Ärgu tulgu kuivale maale
meie latsi salvama[6].
Karulas kaetakse jõuluõhtul küll laud ja pannakse toidud peale, kuid laualt ei sööda, vaid süüakse maas jõuluõlgedel istudes[7]. Väga sagedasti tehakse õlgedest palmikud ja lüüakse nendega „passi“. Pärast passilöömist seoti Nõos vanasti õlgi ümber niuete, et rukkilõikamisel selg ei haigustuks[8].
Sõrves võetakse vanaaasta laupäeval põrandalt jõuluõlgi ja viiakse lagedale rukkiorasepõllule. Sinna pannakse õled maha, pöördakse riided pahempidi ja vilistatakse kolm korda läbi pahema käe sõrmede, ühtlasi astudes õlgedele. Nüüd ilmub vanajätis küsima, mida vaja. Talle vastatagu:
Tahan teada tarvitusi,
küla elu edendusi,
uue aasta juhtumisi.
Vanajätis rääkida nüüd kõik eestuleva aasta juhtumised. Võib ometi lasta rääkida ainult kuni üheksakümne üheksandani; siis on aeg õlgedelt ära minna, pale hommiku poole pöörda ja
- ↑ E 65858.
- ↑ E 65475 (1).
- ↑ E 65066 (10).
- ↑ E 65243 (2).
- ↑ E 65548 (1).
- ↑ E 70900 < Tartu.
- ↑ E 68623.
- ↑ E 74491.
