Üldiselt peab ütlema, et õled, heinad olid vanasti nagu pühade algust kuulutavad kirikukellad. Eestis algasid jõulud selle silmapilguga, kui jõuluõled, -heinad sisse toodi.
Praegune sajand on jõuluõlgedele, -heintele üldiselt andnud hundipassi, kuid Hiius ja Saaremaal, näiteks Kaarmas, tuuakse neid veelgi tuppa ja harukorral mannermaalgi mõnes kohas.
Soomeski tuntakse jõuluõlgede maagilist väge. Kus iganes võimalik, hoitakse neid kevadeni tallel. Mõnes kohas põletatakse neid ohakasel põllul, et kaotada umbrohtu; teisal pannakse salve vilja peale, et hiired ja rotid ei sööks vilja; jälle teisal pannakse neid külvimatti, et rooste ei teeks viga viljale[1].
Rootsis antakse loomadele süüa jõulupõhku, kui nad kevadel esimest korda aetakse karjamaale, lootuses, et siis haigused neid ei puutu; laotatakse põllule, et põld kannaks paremini vilja; õlgi seotakse viljapuude ümber, et saak suureneks[2].
Nagu öeldud, Lääne-Euroopas, Saksa- ja Prantsusmaal ja mujalgi kaeti vanasti kirikute ja muude majade põrandaid jõulus õlgedega. Franciscus soovitas rahvale niisuguste õlgede säilitamist arstimiseks haigetele loomadele ja pahade haiguste vastu. Mõned rooma usu kirikud väidavad, et neil praegu veel vanu kirikuõlgi olemas[3]. Vististi on Franciscuse õpetus omapooltki mõjunud jõuluõlgede imeväe usku põllutöö edenduseks, karja tervendamiseks ja terve hoidmiseks. Eestis on sellest usust säilinud komme: jõuluõled viiakse kas lauta või põllule.