jõulupuu nime. Ütlen jõulupuu, sest Saksamaal ei ole alati kuusk esildanud jõulupuud, vaid vaesemate elanikkude ringkondades mänd; ilus kuusk maksab palju, männi võib omandada palju odavamalt. Eriti suurlinnades, nagu Berliinis, ehib jõulumänd tihti kehvemate kodanikkude korterit. Aga hoopis kõnelemata sellest, et mänd esineb jõulupuuna, peab isegi lehtpuu jõulupuu osa etendama. Kust saadakse aga jõuluajal lehtedega puid? Eks seisa ju jõulus lehtpuud riisutuna lehtedest? Ega ometi raagus kaski võetud jõulupuuks? Seda küll mitte, aga ometi kaseoksi, kuigi neil puudusid lehed. Aegsasti enne jõulu lõigati kaseoksi ja pisteti veega täidetud anumasse. Kui oksad sedaviisi seisnud mõne nädala vees, läksid nad jõulus hiirekõrvule. Niisugused hiirekõrvul kaseoksad olid siis varemal ajal osa kehvema kihi jõulupuud. Nagu pärisjõulupuid ehiti neid oksi maiustistega ja ehetega, nii et nad sel moel ometi midagi jõulupuu sarnast meelde tuletasid.
Veel ühes suhtes erinesid paarisaja aasta eest Saksamaa jõulupuud meieaegsetest; tolleaegsetel puudel puudusid küünlad, üldse valgus. Lamp ja küünlad kaugemal toas valgustasid jõulupuud. Alles XVIII sajandil sai moeks jõulupuud varustada küünaldega[1]. Esimene pilt küünaldega jõulupuust on aastast 1799[2].
Kui hiljemini varustati jõulupuu küünaldega, siis sündis see vanade ohvrikommete eeskujul. Setudest teame praegu, et nad ohverdamisel süütavad küünlad põlema. Muudest eestlastest tunneme koguni vähe ohvrile minemist küünaldega, küll aga germaanlastest. Nimelt valgustas küünal jõe ja püha allika ääri[3]. Rooma kirik tarvitab praegu veel ohvri ajal küünlaid. Kui muiste mindi küünlaga allika või puu juurde, esines küünal muu ohvri kõrval ühtlasi ka ohvrina, ei allikale ega puule, vaid allika või puu haldjale. Sellelt loodeti ohvri eest sajavõrdset tasu.
Kreeka-katoliku-usulised annavad meie päevil kas kirikus või mujal mingisugusel pühalikul toimingul võõrale küünla kätte. Selles küünla andmiseski peitub õieti ohvri mõistet, kuigi
- ↑ Jacoby, Zum Weihnachtsbaum (Hess. Blätter für Volkskunde XXVII 142).
- ↑ Nilsson, ÅFF 70.
- ↑ Simrock, HbDM, § 145.
