Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/66

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Olgugi et Eestis jõuluöösi üldiselt küünlad põlesid, näib ometi erandeidki olevat ette tulnud. Abjast saadud teate järgi põlenud seal aasta 60 eest juba lamp[1]. Veel varemalt pidi seal kas küünal või pird jõulus põlema. Mäletan oma lapsepõlvest, et Vigalas alles 60 aasta eest võeti koolimajas lamp tarvitusele; varemini tarvitati mitte ainult jõulus, vaid muulgi ajal koolimajas rasvaküünlaid. Koguni kehva valgusega jõulu kirjeldab Oudova Strjakovasse Põlvast väljarännanud J. Tamm, kelle teadetest ometi jääb hämaraks, kas käib ta kirjeldus Strjakova või Põlva kohta. Tamme kirjeldises loeme: „pühapidamine oli kõige oma jao kraamiga suitsutares; valmis pirrud ja pirrutuli ja tulealune pilak; taaritõrs nurgas ja leivaküna seina ääres. Valmis puukiht parte peal üleval ja pada ahjulõkkes koogu otsas[2].“ Karilatsis ei põle läbi öö küünlad[3].

Pirru põlemise kohta on kindlamini määramata kohast Harjumaal kirja pandud sellekohane märkus, et jõuluõhtul süüdatud 3—6 pirdu korraga põlema[4]. Pirdu ei tohitud jõulu ajal äkisti kustutada, vaid pird torgati leede, kus ta pikkamisi kustus, sest „vommil mähib Maarja oma last“[5]. Näib, nagu oleks kardetud pirru äkilise kustumise tagajärjel Maarjat ja ta last vommil pimedas kimpu jätta. Pikaldasel pirru kustumisel võis ristiusust jõulukommetesse võetud Maarja otsida abinõusid toimetulekuks.

Õhtusest hämara tulekust peale peab küünal põlema kogu öö, Saardes nõutakse, et igas toas[6], ja eemale hirmutama vanapaganat, kes majasse niisama sisse kipub kui laste sündimise puhul. Teiselt poolt kardetakse ometi, et vanapagan näeb toas tule ja selle peale tulebki majasse; eriti püüab ta kahe musta hobusega jõuluööl just vandujaid ära viia[7]. Et kuri vaim ei näeks tulekuma peale tulla majasse, on majadel esimeseks hooleks aknaid hoolsalt kinni katta, et valgust välja ei paistaks. Kihelkonnal keeldi vanasti pärast tulede süütamist minna pimedasse õue. Põhjust ei tunta; muidugi seepärast, et mitte sattuda vanapagana küüsi.

  1. E XV 22.
  2. E 9861.
  3. E 75534.
  4. EKrS 37, 24.
  5. H II 46, 668 (90).
  6. E 65078 (5).
  7. H II 17, 151 jj.
66