Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuulnud, kahtlesin selle teate eestipärasuses. Läksin ise algallikale asja kohta selgust saama. Teadete andja kinnitas kirja pandud teadete õigepärasust; neid olevat ta juba lapsepõlves Maarja-Magdaleenas kuulnud[1]. Juurdlesin edasi. Nüüd seletas vanainimene, meie rahvas teeninud muiste Baali ja lasknud Baali auks inimesi läbi tule hüpata[2]. Kohe selgus mulle, et vanainimene oma teated piiblist ammutanud ja neid meie jõulukommetega ära segas.

Meie naaberrahvad istusid vanasti koldesse pandud paku valgel. See pakk põles kogu öö. Mõnikord oli see pakk päris palk, mida mitu meest pidid tuppa kandma või vahel koguni veeretama. Üks ots põles lees, teine ots leidus kaugel põrandal. Seda pakku põletati uusaastani ja veel kauemgi. Sellest pakust loodeti mõnesugust tulu viljasaagile; ta tuhka riputati põllule ja loomade peale, lootes, et see kaitseb haiguste ja müristamise eest[3]. Soomeski põletati männipakku, aga mitte nii palju kui Rootsis[4]. Pakupõletamist tuntakse Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal jne. Isegi meie naabrid lätlased põletasid jõulus pakku. Einhorn kirjutab: „Seda õhtut kutsutakse ka „Bluckwackar“, s. o. pakuõhtuks, sest et nad viivad enestega paku suure kisaga, siis põletavad selle ja lõbutsevad selle juures. See on üldine viis ja seda teevad nad veel salgamata[5].“ Eestist ei ole ma pakupõletamise ega muu suurema tule süütamise kohta koldes kuigi palju jälgi leidnud. Oletan ometi, et niisugust kommet muiste Eestiski tuntud, seda enam, et naabrid põhjas, läänes ja lõunas seda tundnud, aga et aja jooksul Eestist see komme hävinud. Hämaraid mälestusi jõuluöösisest tulest ahjus ja koldes tuletavad meelde siiski järgmised teated.

Strjakova asundusest, mis on siirdunud Põlvast, leidub teateid, et koldesse jäetud hästi hõõguvate sütega tuli lõkkel põlema[6]. Teiste sõnadega öeldud, ei arvatud jõuluküünalde valgusest küllalt saavat, vaid lasti koldeski suur tuli põleda[7]. Sangasteski põlenud jõuluöösi tuli koldes[8]. Vigalas pidid jõulus ja vanaaasta öö otsa söed koldes hõõguma; nende

  1. E VI, 96.
  2. Vrd. 2. Kun. 17, 17; 21, 6 jne.
  3. Nilsson, ÅFF 195.
  4. Kotiseutu 1914, nr. 12.
  5. Scriptores rerum Livonicarum II 623.
  6. E 9861.
  7. E 8° V 40.
  8. E 65863.
70