Saardes peeti lääkisid jõulu maiusroaks. Läägid valmistati pruunikaks praetud ja tõugatud kanepiteradest; neile lisati juurde keedetud ja tõugatud ube. „Jahud segati kokku, pandi searasva juurde ja rulliti ümmargusteks pallideks. Siis pandi nad sõela seisma ja söödi jõululaupäeva õhtul“[1].
Põltsamaal valmistati jõuluks odrakujelikke; neid keedeti pajas, kuni hakkasid kõvaks minema[2]. Palamusel tehti nisujahust kolaskeid. Kolaskil oli auk keskel, millest nöör läbi pandi[3].
Mõnes harvas kohas keedeti jõuluks veel kapsa-, jahu-, oa- ja herneleent, aga suuremas hulgas majades puudus ometi leem. Alles mineva sajandi alguses ilmusid kartulid; neid söödi keedetult ja küpsetatult. Vana-Antslas pandi lauale ka sinepi- ja soolatops[4].
Jõulutoidud valmistati kõige hiljemini jõululaupäeval. Tavalisesti jõulus toitu ei keedetud; soojendati kas enne keedetud toitu või söödi seda külmalt. Kuskilt Saaremaalt leidub teateid, et seal jõululaupäeva õhtul keedetud pajatäis toitu, nimelt kapsaste, kaalikate, kartulite ja liha segu. Seda toitu söödud kogu pühade aeg kas soojendatult või külmalt[5]. Sangastes söödi kolmandal pühal pakse kapsaid[6].
Möödunud sajandi lõpupoolel muutus majandusliku seisukorra paranemisega ja hariduse levimisega jõulumenüü mitmekesisemaks ja palju rikkalikumaks; toitude arv suurenes, kohv ja tee raiusid enestele rada eesti taludesse, leeme tarvitamine võttis võimust.
Rõngus peeti toitu kogu jõuluöö ahjus. Hommikul saadeti lapsi jahtunud ahju toidu järele. Lastele valmistas ahjuskäimine suurt lõbu[7].
Kohati pandi rasvasele lihale rohkesti rõhku, niisama rasvale. Tormas arvati mõnikord rasva niisama jõulu tunnuseks kui vorste. Väideti koguni, et Vene keiser esimese püha hommikul selget rasva joob[8]. See väide tuletab meelde hiidlastegi arvamist, et kuningas jõulus sularasva sööb[9].
- ↑ E 65111 (7).
- ↑ E 64905 (5).
- ↑ E 72698.
- ↑ E 67633.
- ↑ E 67960.
- ↑ E 68619.
- ↑ E 75373.
- ↑ E 68048.
- ↑ Eisen, Eesti rahvanali 256.
