Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/88

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

salaja kasvatanud, niisama salaja jõuluõhtul tapnud ja ahjus nii küpsetanud, et põrsas neljal jalal püsti seisnud[1]. Lauale pandud põrsas samas asendis ja lastud seal mitu päeva vaateesemena seista. Eestis ei selgu asjaolu hästi, aga Rootsis olid vähemalt põrsa osad taabu. Taanis ja osalt Rootsiski söödi jõuluõhtul põrsajalgu; jalad viidi seal ja Soomes pärast metsa[2]. Eesti teated ei tee tavalisesti vahet põrsa- ja seajalgade vahel. Eestis söödi seapea jõulus ja tõnisepäeval, seajalgu aga alles vastlapäeval. Pärast söömist pidi kõige noorem majas seajalad oma hammaste vahel pööningule viima või nad metsa kandma, et sead suvel hästi sigiksid. Just niisama tehakse Soomeski.

Üldse esineb Eestis jõuluorikas tavalisesti põrsa kujul. Sellele orikale pandi mõnes kohas luud suhu[3], teisal vitsakimp[4].

Laialt, kuigi mitte üldiselt on kombeks jõululaupäeval keeta seapea või vähemalt pool seapead, just nagu seda keedetakse tõnisepäevakski. Jüri kihelkonnas keedetakse seapea ka näärilaupäeval[5], Väike-Maarjas kolmekuningapäeval. Sel puhul antakse tavalisesti seanina künnimehele, et künd kevadel ja suvel hästi edeneks[6]. Seapea juurde süüakse kapsaid; seasilm antakse kassile, et kass paremini näeks hiiri püüda. Kohati tuuakse lauale põrsaküpsis kapsastega[7]. Seapea asemel esineb teisal seakints, millest enamasti kõikjal igaüks võib niipalju süüa kui soovib. Seapea söömisest loodetakse Setumaal sealiha poolest rikast järgnevat aastat[8].

Pärnu pool lõigati lastele seakärss ja -kõrvad. Vanad inimesed ei söönud seakärssa sellepärast, et sead õue liig ära tustivad; kui aga lapsed sõid, ei olnud palju viga, sest „põrsa nina on ju pisikene ja tuhnimine madal“. Seakeel anti lastele, aga keeleots visati kassile, et lapsed valetama ei hakkaks. Seapea keedeti sellepärast jõuluõhtuks, et sead hästi suureks kasvaksid[9].

Helmes anti jõuluse seatapmise puhul lastele süüa kopsu ja maksa, mitte aga sea südant, — muidu läksid lapsed liig „söakaks“[10].

  1. Os II 55.
  2. Folkloristiska och etnografiska studier I 157.
  3. E 70907.
  4. E 70969.
  5. E 8° VI, 14.
  6. E 8° VI, 94.
  7. E XV, 8.
  8. E 70279.
  9. E 65913.
  10. E 8° 6, 53.
88