Meie päevil on ohvri mõiste ammu ununud; tavalisesti ei aimatagi, et tegemist teiste rahvaste endise põlve riitusega.
Karjastele aati jõulus nende viimne palk kätte, või kui palk juba kätte saadud, mingisugust toitmoona. Tartu pool antud pärast mihklipäeva karjas käinud karjastele jõulus midagi söögipoolist[1].
Jõuluõhtul peeti tavalisesti suur söömaaeg ja hulk väikseid. Kihelkonnal märgiti laua kõrvale seinale iga üksiku isiku söömakorrad[2]. Tavalisesti tõmmati pärast söömist kriidiga või söega kriips.
Suurele söömaajale kogunes kogu pere — vanemad, lapsed, teenijad ja muud kodakondsed. Tavalisesti pidas laua otsas istuv pereisa söögipalve, luges salmi lauluraamatust, harvemini lauldi. Mõnes kohas lasti lapsigi lugeda söögipalve. Rõuges seletatakse, peremees pidada sellepärast laua otsas istuma, et seal istumine olla tähenduseks, ta tahta täie andumusega ja õiglaselt hoolt kanda perekonna eest ja elada Jumala tahtmise järgi[3]. Harju-Jaanis õnnistanud pereisa rooga; arvatud, et niisugusel puhul leivaõnnistus majast ei lahku[4]. Maarja-Magdaleenas ei antud lastele enne süüa, kui pidid palvetama ja laulma. Pereisa ütles enne söömist: „Ega te põrsad ole, et ilma lugemata tormate söögi juurde“[5]. Palvetati muilgi pühadel, aga mitte kõikjal, isegi jõulus mitte; Sangastes algas söömine alles öösi kell 12[6]. Helmes nimetati öösi kell 12 söömist „kukelõunaks“[7].
Vanemad isikud istusid laua ääres pinkidel, lapsed pidid samuti kui igapäev laua ääres püsti seisma. Pilistveres võisid ainult leeris käinud isikud süües laua äärde istuda[8]. Kuna esimese korra tavalisesti kõik majaelanikud üheskoos sõid, sooritasid nad järgmisi enam üksikult: mil kellelegi meelde tuli, läks see sööma. Kõigiti hoolitseti, et söögikorrad täis saaksid. Väike-Maarjas kaeti küll laud, aga söödi õlgedel või heintel[9], niisama mujal paljudes kohtades. Haljalas istusid ainult peremees ja perenaine[10].
- ↑ E 71154.
- ↑ E 67405 (1).
- ↑ E 65603 (4).
- ↑ E 65375 (1).
- ↑ E 65647.
- ↑ E 67600.
- ↑ E 72642.
- ↑ E 65432 (1).
- ↑ E 68020.
- ↑ E 75504.
