Lehekülg:Emmajöe Öpik 1867 Koidula.pdf/33

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

32

Mo issama, nad ollid matnud.

Mo issama, nad ollid matnud
Sind raske, musta kattega, –
Muud hawatud mapinnast tõusnud,
Kui werrelilled, õitsema.
Ja ahhelas sa ennast wäänsid,
Ja orjaikkes ohkasid, –
Ja waikseks, waiksemaks siis läksid –
Siis unnesurma hingasid!

   Kuussadda aastad lend'sid möda,
Ei ellotähti annud sa —
Kuid immelikkult kõndis, tassa
Üks muistne jut weel ülle ma:
Kuis enne pri so rahwas olnud,
Kord Kalewide wapper kond,
Ja kuida omma põhja pinnal
Kord Eestirahwas pessitand.