Lehekülg:Emmajöe Öpik 1867 Koidula.pdf/8

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

7


   „Ollin uskja öieke,
„Näust neiu punane:
„Puna palg — ei kölba ta:
„Önnetust toob hoidmata!

   „Peig siis tulli, peig siis läks,
„Järele jäin, ainukseks, —
„Puna palg ja söstrasilm?
„Nut neid muutis ja mailm!

   „Nüüd sind hoian, linake,
„Hoian öösel truiste;
„Surnuriiet anna sa
„Tänuks mulle pea ka!

   „Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema!” —

   Laened läik'sid läbi ööd.
Kuu käis waikselt taewa teed:
Neiu noore pisaras
Surnuriiet niisutas. —