— 62 —
„Miks mitte,“ kostab noorem tütar, „aga ma ei taha midagi nimetada, et sa minu pärast ilma aegu raha ei hakka kulutama. Antakse sulle aga midagi muidu, siis too see minule!“
Isa sõidab linna, müüb kauba ära ja saab rohkem kui lootnud. Hea meelega ostab nüüd poest wanematele tütardele siidi rätikuid ja weel muud, mis nad nõudnud.
Kui kaup ära ostetud, küsib kaupmees: „Kas tahad, et sulle midagi kingin?“
„Kell kingituse wasta,“ wastab mees.
„Noh hea küll, siis kingin sulle kassi poja. Minu kassil mitu poega; ei taha neid uputama hakata; wõta üks ligi, wii koju!“
Mees kingitusega rahul. Kannab kassi poja wankrisse ja wiib koju. Wanemad tütred tulewad isale poole tee peal wasta waatama, kas neile soowitud asjad kaasa toodud. Isa annab rätikud ja asjad tütarde kätte. Need wõtawad wasta, aga ei täna kordagi.
Kui isa hobuse eest ära wõtab, tuleb noorem tütar rõõmsa näuga isa juurde ja ütleb: „Eks ole tõsi, armas isa, et kinkijad kõik surnud?“
