Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/103

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ligemist hädas aidata on iga inimese kohus. Ehk ma küll praegu ei või teada, kas sina hea või kuri vaim oled, tahan ma sind ometigi sinu hädakitsikusest päästa. Aga enne kui mina seda teen, pead sa mulle kindlasti tõotama, et sinu lahti päästmisest ühelegi inimesele kahju ei sünni.“

Kivi-vang tõotas vandega noormehe soovimise täita.

Nüüd läks mees metsa, et tarvilikke abipuid ja rohtusid suitsetamise tarvis otsida. Õnneks teadis ta koha, mis sealt liiga kaugel ei olnud ja kuhu kolme mõisa piirid kokku jooksid. Siiski viivitas teda tarvilikkude asjade otsimine teise päeva lõunani, nõnda et ta vast natuke aega enne õhtut kivi juurde tagasi jõudis.

Tükk aega pärast päeva veeremist hakkas ta kivi suitsetama ning käis õpetust mööda üheksa korda vastu päeva kivi ümber ja kandis hoolt, et pisematki osakest kivist suitsetamata ei jäänud. Kui ta parajasti üheksanda ringi oli lõpetanud, kärgatas äkiline pauk, nagu oleks maapind ühest ära põrunud, ning samal silmapilgul kerkis suur kivi ja tõusis kolme sülla kõrguseni. Üks väike mees kargas kui tuul kiviaugust välja ja pistis jooksu, nii et jalakannad välkusid. Aga ta ei olnud veel viit sammugi mulgu äärest eemale jõudnud, seal langes kivi oma vanasse pessa tagasi, päästjat ja päästetut tolmu ja prügiga kinni kattes.

Natuke aega hiljem tuli kivi alt päästetud vang päästja juurde tagasi, võttis tänades tema kaela ümbert kinni, ja kippus tema kätele ja jalgadele suud andma, mida noormees aga ei lasknud teha.

Hiljem istusid mõlemad kivi äärde murule maha, kus päästetud mehike nõnda oma elukäiku hakkas jutustama:

„Ma olin omal ajal väga kuulus tark, tegin rahvale palju head ja sain selle eest rohket maksu. Ma arstisin inimesi ja elajaid, kui neile midagi viga juhtus; nõndasamuti ajasin kurjade nõidade tööd nurja, mis nad rahvale kahjuks püüdsid teha. Sellepärast vihkasid ja kartsid nad mind kui tuld, sest et mina neist igapidi kangem olin. Nad pidasid isekeskis mitmel viisil nõu, kuidas nad mind võiksid lingutada. Aga minu tarkus ajas kõik nende ettevõtmised tühja, nii et mulle neist iial kahju ei tulnud.

Viimaks panid nad üheskoos hulga raha kokku, saatsid sellega ühe kavala saadiku põhjamaale ja lasid sealt ühe kange vanatarga endale abiks tulla. See kelm võttis mind enam küll kavaluse läbi kui väekaupa kinni, varastas salamahti minu abiriistad ja pani mind kivi alla vangi, kus ma niikaua piina pidin kannatama, kui õnne juhtumisel üks mees siia tuleb, kes suure-ristipäeva hommikul päi-


103