Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/112

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Nui märsist välja!“

Seal kargas nui seotud mehe selga ja hakkas teda kolkima, nagu oleks kõik luud tahtnud pudruks tampida. Nõid hakkas armu paluma ja lubas loo üles tunnistada. Kui temalt kuningatütreid ja varandust taga nõuti, ütles ta nende asukoha pika ajaga unustanud olevat. Siis käsutati nui teist korda tööle! Et nüüd nõiataadil enam pääsemise lootust ei olnud, siis tunnistas ta viimaks koha, kus kuningatütred ja varandus pidid olema.

Tark ütles:

„Seni kui meie nad oleme üles leidnud, pead sa mulle vangiks jääma. Aga siia paika ei tohi sind jätta, kus kogemata mõni inimene sind võiks leida ja armu pärast su kütked valla päästa.“

Nõnda rääkides tõstis ta mehikese kui takukoonla endale selga ja kandis teda ühe sügava kuristiku suhu, kust ta mehikese alla viskas, nii et kondid raksatasid.

„Oota seal,“ naeris tark, „meie tagasitulekut!“

Oma kaaslasele seletas tark, et nad koha kauguse pärast muidu sinna ei jõua kui nõiduseväe abil, ja et märsike neile sõiduriistaks peab saama. Tema käsu peale moondas märs ennast väikeseks künaks, kus kahel mehel parajalt sees ruumi oli, et nad istuda ehk pikali heites magada võisid. Künal oli mõlemal pool kaks süllapikkust tiiba. Kui mehed sisse olid istunud, tõusis küna nendega madalate pilvede kõrguseni ja hakkas lõuna poole lendama. Toitu ja keelekastet andis neile lendav küna iga päev targa käsu peale niisama hästi kui endine märsike, nii et neil millestki puudu ei tulnud; niisama vähe oli väsimust nende lendaval laevakesel, mis ööd ja päevad viivitamata edasi tõttas.

Tuulesõudjad olid räägitud viisil juba rohkem kui nädala lõuna poole lennanud, kui tark künale käsu andis, ennast maha lasta.

See sündis ühes laias palavas liivakõrbes, kus muud ei olnud kui mõned ahervarte kivihunnikud. Tark moondas nüüd küna jälle märsiks, andis selle oma kaaslasele selga ja ütles:

„Sul on veel paaripäevane teekäik ees, kuhu mina ei tohi sind saatma tulla.“

Siis ajas ta ühe müüri alt liiva kõrvale, kust natukese aja pärast luuk nähtavale tõusis. Luugi üles tõstnud, tuli üks trepp nähtavale. Nüüd püüdis tark suure porikärbse kinni ja pistis selle väikese karbikese sisse, mille mees oma põue pidi pistma.

Tark õpetas teda nõnda:

„Kui sinu käest küsitakse, kes on see ehk see kuningatütar, siis lase porikärbes karbikesest lahti ja pane tähele, kelle peale ta


112