„Minu elu maksab rohkem kui tuhat koera!“ vastas kuningas. „Seal küljes seisab terve kuningriik rahvaga. Olgu siis, ma tahan sinu soovimist täita, vii mind koju!“
Need tõotuse sõnad olid vaevalt üle tema keele käinud, kui ta enese metsa ääres lagedal leidis, kust kuninglik koda tema silma ulatas. Ta sammus ligemale ja esimene, mis temale õueväravas vastu tuli, oli amm kuningliku rinnalapsega, kes isa vastu oma käed laiali sirutas. Kuningas ehmatas, sõitles amme ja käskis lapse ruttu ära viia. Tema truu koer tuli natuke hiljem, saba liputades ja joostes sinna, aga truuduse palgaks tõukas kuningas teda vihas jalaga eest ära.
Nõnda peavad süüta alamad sagedasti vastama ja valu kannatama, kui ülemad suisa peaga kõverust on teinud.
Kui kuningas viha natuke oli jahutanud, laskis ta oma lapse, ilusa poisikese, ühe kehva talupoja tütre vastu ümber vahetada. Kuningapoeg kasvas kehvade inimeste leeaugu ees, kuna aga talupoja tütar kuninglikus kätkis siidiriiete peal magas. Aasta pärast tuli vanapoiss oma võla tasumist kätte nõudma ja võttis väikese tütarlapse enesega kaasa, keda ta tõesti kuninga lapseks arvas, sest et lastevahetamise pettus temale teadmata oli jäänud.
Kuningas aga rõõmustas väga, et tema kavalus nii hästi korda oli läinud, laskis suure rõõmupeo valmistada ja kinkis vahetatud lapse vanematele rohkeid andeid, et tema pojal hurtsikus mingit puudust ei võinud tulla. Siiski ei usaldanud ta poega veel enese juurde tagasi võtta, kartes, et pettus seeläbi avalikuks võiks tõusta.
Talu pererahvas oli hiljem tagasi vahetamise kaubaga väga rahul; neil oli lauas üks sööja vähem ning leiba ja raha üleliia.
Vahepeal oli kuningapoeg nooreks meheks kasvanud. Ta elas nüüd vanemate kojas rõõmu ja ilu-au sees, aga ei võinud ometi selle üle ise rõõmsaks saada. Sest kui ta oma päästmise lugu oli kuulnud, läks tema meel väga nukraks, et üks vaene süüta tütarlaps tema asemel pidi vastama, mis tema isa kergel meelel oli eksinud. Seal võttis ta kindla nõu ette, kui see iial võimalik, vaest tüdrukut päästa või temaga üheskoos otsa saada. Neitsi kulul kuningas olla, — see rõhus temal südant.
Ühel päeval pani ta enesele salamahti talupoja riided selga, võttis poolevakase hernekoti õlale ja läks sinna metsalaande, kus isa kaheksateistkümne aasta eest oli teel eksinud.
Laanes hakkas ta suure häälega kaebama:
„Oh, mina vaene, kuis olen ma ära eksinud! Kes võiks mulle
116
