Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/130

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

et mineval ööl kedagi aseme peal ei olnud maganud. Nüüd ruttas ta sedamaid lauta. Kui ta siin vasika tapetud ja nõiakerakese ära varastatud leidis, märkas ta sündinud asjade käiku. Ta vandus, nii et kõik mustaks läks, päästis kiiresti kolmanda vaimudetalli uksed lahti ja saatis oma abilised tööle, pakku põgenenud inimesi taga otsima.

„Tooge nad mulle, kuidas neid leiate, ma pean nad kätte saama!“ hüüdis vanapoiss, ja tema vaimud pühkisid kui tuul minema.

Põgenejad olid parajasti laiale lagedale jõudnud, kui tütarlaps sammu seisatades ütles:

„Kõik ei ole mitte nõnda, kuidas õiguse kombel peaks olema. Kerakene minu käes hakkab liikuma, vististi kihutatakse meid taga!“

Tagasi vaadates nägid nad musta pilve, mis kiiresti ligemale jõudis. Tütarlaps keeritas kerakest kolm korda pihus ja ütles:

„Kuule, kuule kerakene!
Jõuaksin ma jõgedena,
Kaasaline kaladena!“

Silmapilk olid mõlemad moondatud. Tütarlaps sai jõeks lagedale ja kuningapoeg ujus kui kalakene vee lainetes. Vaimud läksid vihisedes neist mööda, pöörasid hiljem teel ümber ja lendasid puhu aja pärast koju tagasi; aga jõekese ja kalakese jätsid nad puutumata. Niipea kui tagakiusajad olid ära läinud, moondas jõekene enese jälle endiseks tüdrukuks ja tegi kalakese noormeheks. Sedaviisi läksid nad inimese kombel oma teed edasi.

Kui väsinud vaimud tühjade kätega olid tagasi tulnud, küsis vanapoiss, kas nad otsides siis midagi iseäralikku asja silma ei olnud saanud?

„Ei midagi!“ anti vastuseks, „ainult üks jõekene voolas seal lagedal ja üks ainus kalakene ujus jões.“

Vanamees mõuras tulise vihaga:

„Oinapead! Needap nad olid, needap nad olid!“

Kiiresti kiskus ta viienda talli uksed lahti, laskis vaimud välja ja andis neile käsu, jõekese vesi ära juua ja kalakene kuival kinni püüda. Vaimud kasisid kui tuul minema.

Meie teekäijad jõudsid praegu metsa serva ligi, seal jäi tütarlaps seisma ja ütles:

„Kõik ei ole mitte nõnda, kuidas õiguse kombel peaks olema. Kerakene minu pihus hakkab jälle liikuma.“


130