Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/139

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

need hõlpsasti ära. Viimaks kippus tal jõud raske koorma all väsima, ta pidi maha istuma ja jõudu puhkama. Seal kuulis ta naljakat häälitsemist, mida ta väikeste seppade lauluks arvas, ning nägi sepapaja tulevalgust enesele silma puutuvat. Laugude alt luurides nägi ta halja metsa enese ümber ja õitseva murupinna oma keha all; arvatud sepapaja tule asemel paistis päikesetera temale lahkesti silma. Unepaelust pääsedes, läks tal tükk aega meelde tuletades, mis temaga vahepeal oli juhtunud.

Aga kui pikapeale mälestused elavaks ärkasid, näis ometigi praegune lugu nii imelik, et see üheski tükis loomuliku korraga kokku ei tahtnud minna. Hansul tuli meelde, kuidas ta talvel uueaasta tuisusel ööl teelt oli eksinud, ja mis siis hiljem sündinud. Ta oli öösel võõraste meeste seltsis metsas tule ääres maganud, teisel päeval männikepimehel võõrsil käinud, seal lõunat söönud, rohkesti joonud — lühidalt: ülepea paar päeva ära raisanud. Aga nüüd oli sula suvi igal pool tema ümber! Siin pidi üks sala nõidusevägi kuskil varjul olema.

Maast üles tõustes leidis ta enese ligidalt ühe vana tuleaseme, mis päikese paistel imelikult hiilgas. Tuleaset terasemalt tähele pannes ta nägi, et arvatud tuhahunnik peenike hõbejahu ja järelejäänud tukid selged kullatombud olid. Oh seda õnne! Kust kotti võtta, miska varandust koju kanda? Häda koolitab mehe targaks. Hans võttis oma talvise kasuka seljast, pühkis hõbetuha kokku, et põrmukestki üle ei jäänud, pani selle ühes kuldtukkide riismetega kasuka sisse ja sidus siis kasuka hõlmad vööga kimpu, et midagi maha ei variseks. Ehk küll koorem suur ei olnud, siiski oli see nii raske, et Hansul mehe viisil kanda sai, enne kui paraja paiga leidis, kuhu oma vara võis varjule panna.

Sedaviisi oli Hans ühekorraga kogemata õnne läbi rikkaks meheks saanud. Iseenesega nõu pidades, arvas ta viimaks kõige paremaks, vanast elupaigast lahkuda ja kaugemalt teist otsima minna, kus rahvas teda ei tundnud.

Seal ostis ta enesele ilusa päriskoha, nii et hea tükk raha veel järele jäi, kosis naise ja elas õnnelikult rikka mehe kombel elu otsani.