Noormehe esimene mõte neitsi juttu kuuldes oli, kuidas sõrmust mingi kavalusega enda kätte petta. Sellepärast näitas ta neitsile, nagu ei tahaks ta kuuldud juttu kogunisti tõeks pidada. Ta lootis, et neitsi ehk sõrmuse karbikesest välja võtab ja temale näitama hakkab, kus tal ehk võimalik oleks imesõrmust enda näppude vahele saada. Siiski ei julenud ta neitsi käest sõrmust näha paluda. Ta lipitses neitsi ümber, näitas lahket nägu, aga süda mõtles pettust ja pidas nõu, kuidas sõrmust võiks kätte saada.
Viimaks võttis neitsi põuest kuldkarbikese võtme, tahtis karbikese luku valla päästa, aga pistis siis võtme jälle endisse paika, üteldes:
„Sellega on meil edaspidi veel aega küll.“
Paar päeva hiljem tuli neil jälle jutt imesõrmusest. Seal ütles noormees:
„Minu arvates ei näita niisugused asjad kogunisti võimalikud olevat, mis teie sõrmuse imeväest mulle räägite.“
Nüüd tegi neitsi karbikese lahti ja võttis sõrmuse välja, mis kui kõige heledam päike tema näppude vahel hiilgas. Neitsi pistis nalja pärast sõrmuse oma pahema käe keskmisse sõrme, käskis noormehel noa võtta ja teda pista, kuhu ta ise tahab. Noormees tõrkus kartlikult vastu, aga kui neitsi oma tuju järele ei jätnud, pidi ta viimaks nõnda tegema. Ehk ta küll esiteks enam nalja pärast, hiljem aga tõesti igal viisil püüdis noaga neitsi külge puutuda, seisis nagu nägemata raudsein nende vahel, nii et noa tera iial neitsi külge ei läinud, kes naerdes tema ees liikumata seisis. Siis pistis neitsi sõrmuse oma nimetissõrme ja oli silmapilk mehe silmist kadunud. Lugu sündis nii imelikul kiirusel, et noormees kogunisti aru ei saanud, kuhu neitsi tema eest peitu sai. Natukese aja pärast seisis neitsi jälle naerdes, sõrmus näppude vahel, endises paigas tema ees.
„Näidake,“ palus noormees, „kas ka mul võimalik on sõrmusega neid naljatempusid teha?“
Neitsi, kes mingit kavalust ega pettust ei kartnud, andis imesõrmuse noormehe kätte.
Noormees tegi, nagu ei tunneks ta sõrmuse vägevust ja küsis:
„Missugusesse sõrme pean ma sõrmuse panema, et terariist mulle viga ei võiks teha?“
Neitsi kostis naerdes:
„Pahema käe keskmisse sõrme!“
Nüüd võttis noormees noa kätte ja püüdis enesele viga teha, mis temal aga kogunisti võimatu oli. Siis palus ta neitsilt juhatust,
155
