Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/159

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tud lind tema vaatepiirile jõudis, keda ta oma sõrmusest kohe ära tundis, mis paelaga linnu kaelas rippus. Kotkas laskis ennast linnule selga, ja sel silmapilgul, kui ta küüntega linnust kinni sasis, oli ta nokaga juba sõrmuse linnu kaelast ära kiskunud.

Nüüd laskus kotkas oma saagiga maha, kus nad silmapilk mõlemad jälle endisel inimese kujul teineteise kõrval seisid.

„Nüüd oled sa, ülekohtune, mul käes!“ hüüdis põrguneitsi. „Sina petis ja varas, keda ma kui armsamat vastu võtsin, ja sinu eest heldesti hoolt kandsin. Kas see oli minu palk? Sina petsid kallima varanduse ära, ja lootsid kui kuninga väimees õnnelikult elada, aga nüüd on lugu ühe korraga teisiti läinud. Sina oled minu voli all ja pead mulle kõige ülekohtu eest vastama.“

„Andke andeks, andke andeks,“ palus kuninga väimees, „ma tunnen küll, et ma raskesti teie vastu olen eksinud ja kahetsen kõigest südamest oma süüd.“

Neitsi kostis:

„Sinu palved ja kahetsemised on hiljaks jäänud ja ei või sind nüüd enam aidata. Mina ei tohi sinu peale armu heita, see oleks mulle häbiks ja rahvale naeruks. Sa oled kahevõrra minu vastu eksinud, esiteks minu armastust põlanud ja siis minu sõrmuse varastanud. Selle eest pead sa nuhtlust saama.“

Nõnda üteldes pistis ta sõrmuse oma parema käe pöidlasse, tõstis mehe kui takukoonla sülle ja läks temaga minema.

Nende tee ei läinud sel puhul mitte endisesse uhkesse elumajasse, vaid ühte kaljukoopasse, kus raudahelad seina küljes rippusid. Neitsi võttis ahelad, köitis mehe käed ja jalad ahelate külge, nii et ta sealt kuhugi ei võinud pääseda, ning ütles siis vihase häälega:

„Siin pead sa elu otsani vangis olema. Ma lasen sulle iga päev nii palju toitu anda, et sa nälga ei sure, aga lahtipääsemise lootust ei tohi sul iial olla.“ Selle otsusega läks põrguneitsi oma teed.

Kuningale ja tema tütrele tulid nüüd rasked leinapäevad, kui nädal nädala järele mööda jõudis ja väimees tagasi ei tulnud, ega mingit sõnumit enesest ei andnud. Kuningatütar nägi sagedasti unes, et tema abikaasa väga rasket piinapõlve kannatab, sellepärast palus ta oma isa, igalt poolt tarkasid lasta kokku kutsuda, kes ehk võiksid otsust anda: kus kadunud mees elab ja kuidas teda võiks päästa.

Aga kõik kutsutud targad ei võinud muud kuulutada, kui et mees küll elus, aga raskes piinapõlves olevat. Ometigi ei teadnud keegi neist kohta nimetada, kus ta pidi elama, ehk kust teda võiks otsida.


159