Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/177

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nimeks saab, ehk ma ristin ta teilt küsimata ühe ristiinimese nimega.“

Siis läksid ka neitsi palged vihatujus punasemaks, kui ta julge viisaka sõnaga kostis:

„Kes mulle tohib keelata ristitütrele tahtmist mööda lasta nime panna?“

„Kas arvate vägisi mu üle võimuse saavat?“ küsis õpetaja niisama pahasel meelel. „Kui nii hõlpsasti usute minu üle võimust saavat, siis pean teile esiteks meelde tuletama, kes mina olen, teiseks teilt küsima, kes teie olete, ja kas ma seaduse loaga tohin teid lapse vaderiks vastu võtta?“

Sõna lausumata tõmbas uhke neitsi ühe paberilehe oma põuest ja andis õpetajale lugeda. Kirikuõpetaja kahvatas lugedes surnukarvaliseks ja kogeles ehmatanud keelel:

„Andke andeks, andke andeks, aus suursugune.“

Aga neitsi tõstis ähvardades sõrme ja ütles:

„Vait, vait! Ristige lapsuke, meil ei ole pikemat juttu!“

Kirikuõpetaja ristis lapse, andis talle nimeks Maasikas. Siiski värisesid mehe käed pühal ametitoimetusel.

Varruperesse tulles läks uhke neitsi jalapealt tite-ema teretama, võttis tal kaela ümbert kinni, silitas palgeid ja ütles, sõrmega teiste neitside peale tähendades:

„Need on minu nooremad õed, keda ma varrule lubasin tuua. Me tõotame kolmekesi sinu tütrekese eest hoolt kanda, kuni laps inimeseks kasvab, kui sa varem siit ilmast peaksid ära minema!“

Seepeale andis iga neitsi lapseemale ühe kuldkarbikese, üteldes:

„Karbikestes on tütrekese kingitused, mis vaderi-andeks tõime; ära näita neid kellelegi, sa ise võid küll vaadata, kui tahad, aga ära kaota kalleid asju.“

Küll paluti uhkeid võõraid lauda kehakarastust võtma, aga nad ei tahtnud süüa ega juua. Lapseemaga lahkesti head aega jätnud, lahkusid nad varrult ja sõitsid uhke saaniga õueväravast oma teed.

Varrulistel kipitas väga südamel teada saada, kes uhked võõrad neitsid olid ja mis neis kuldkarpides võis olla. Seda igatsemist ei saanud keegi täita. Ka lapse isal läks meel tuska, kui ta pärast varruliste lahkumist pikemat otsust naise suust ei saanud. Ta ei uskunud kogunisti, mis naine tõtt mööda tunnistas, et talle imelised võõrad sama tundmata olid kui teistelegi. Mõni päev hiljem läks ta salamahti kirstule kuldkarbikesi vaatama, et näha saada, mis kallis varandus kuldkoore all peidus seisis. Ta ei leidnud muud kui kolm väikest


177