Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/185

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


värsked kalad, vorstid ja koogid. Ta sõi, nii et kõht kippus lõhkema.

Vanamees ütles:

„Mis sul üle jääb, pead sa koertele andma, sest et korvi pisematki raasukest ei tohi järele jääda.“

Peetril oli küll kahju toitu koertele anda, aga ta ei tohtinud vanamehele vastu tõrkuda, kelle abiga ta praegu oma kõhu oli täitnud.

Ta ütles kahtlevalt:

„Selle väiksema koera ostaksin ma hea meelega, kui mul niipalju raha oleks, aga minu varandus on ainult üks rublatükk; rohkem ei ole mul hinge taga. Kui pakutud hinna eest koera tahad ära müüa, siis sobitame sedamaid kaupa.“

Vanamees oli pakutud hinnaga rahul, ometi lisas ta juurde:

„Neid koeri ei tohi iial üksteisest ära lahutada, muidu sünniks õnnetus niihästi koera peremehele kui ka koertele. Kui sul suuremat raha ei ole kui rublatükk, siis müün ma sulle selle eest väiksema koera ja kingin teised peale kauba. Sa saad tänase kaubaga hiljem vististi rahul olema. Nagu sa juba kuulsid, on esimese koera nimi: Jookse-too-süüa, keskmisel: Murra-maha ja suuremal: Lõhu-rauad! Peaks sulle midagi kogemata juhtuma, kus koerte abi tarvis läheb, siis hüüa aga nimelt, mida sa tahad ja sinu soovimine leiab täitmist. Nõnda kui väiksem must koer sind igapäev toidab, nii varjavad teised sind vaenlase vastu.“

Siis hüüdis ta koertele:

„Siin seisab teie uus peremees!“

Koerad liputasid saba ja lakkusid Peetri käsi, nagu tahaksid sellega tunnistada, et nad käsku olid mõistnud. Head aega jättes puudutas vanamees sõrmega Peetrit, mispeale noormehel nagu välk äkitselt kehast läbi käis. Aga selsamal silmapilgul oli vanamees kadunud, kas tuuleõhu kätte ehk maapõrmu sulanud — seda ei teadnud Peeter hiljem tõesti tunnistada.

Näis, nagu oleks vanamehe näpp teda ja kõike, mis tema silmade ees, ühekorraga teiseks loonud, sest et siiasaadik maailm tema silmade ees veel iial nii ilus ei olnud paistnud kui praegu. Peeter ütles iseenesega kõneldes:

„Tänini elasin mina otsekui paksus pilveudus, kust ma nüüd valgusele olen pääsenud.“

Koerad vahtisid teraselt temale silma ja liputasid saba, kui oleksid nad tahtnud sellega tunnistada: sul on õigus.

Kui Peeter tükk aega oli imelikku asjalugu mõtelnud, tõusis ta


185