Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/187

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Kui kutsar meest ja tema suuri koeri nägi, arvas ta, et siin naljalugu ei ole. Ta jättis hobused seisma ja hakkas jutustama, kuidas siin metsas üks kole metsaline asuvat, kes pooleti põhjatu suur karu, pooleti jälle lind olevat, nõnda et ta maa peal niisama hästi kõndida kui lennata võivat. See kole metsaline hävitab kogu kuningriigis otsatu palju inimesi ja elajaid ning oleks selle juba ammugi elavatest loomadest hoopis tühjaks teinud, kui temale igal aastal tähendatud päeval üht ilmsüüta neitsit ohvriks ei viidaks, keda metsaline silmapilk tervelt alla neelab. Kuningas laseb selle tarvis kogu riigist kõik ilma süüta kuueteistkümne-aastased tütarlapsed kokku tulla ja nende seas liisku heita, kelle viletsa peale suremise kord kunagi juhtub. Tänavune surmaloos on kuninga ainukese tütre peale langenud, keda nüüd metsalisele söögiks viiakse. Ehk küll kuningas ja tema alamad väga raskes kurbuses on, siiski ei või keegi lugu parandada ega teisele joonele seada, sest et tõotust peab täitma, lugu pidamata sellest, kas tütarlaps on rikas ehk kehv, kõrgemat ehk alamat sugu.

Peetril läks süda väga haledaks, kui ta kutsari juttu oli kuulnud ja õnnetu kuningatütre raskesti koormatud südame kurbust näinud. Ta võttis endale sedamaid nõuks neitsile surmateel saatjaks minna. Et nüüd tõld samm-sammult pikkamisi edasi sõitis, käis Peeter koertega tõlla kannul.

Kui nad viimaks ühe kõrge mäe juurde jõudsid, mis keset laant oli, pidas kutsar hobused kinni ja palus kuningatütre tõllast välja tulla, sest et nad nüüd piirile olid jõudnud, mis elu ja surma vahel seisis. Sõna lausumata, kui loodud lambatalleke, astus kaunis kuningatütar tõllast ja hakkas mööda mäge üles minema.

Peeter tahtis sedamaid tema kannul astuda, aga kutsar hüüdis:

„Külamees, jäta alpimine! Sa võid küll niisamuti oma elu kaotada kui neitsi, aga ometigi ei lähe asjalugu sellest mitte paremaks.“

Peeter kostis julgesti:

„See on minu asi, aga mitte sinu!“ ja astus julge sammuga edasi.

Kuningatütre nutust paisunud silmad vaatasid nagu tänades noormehe peale, ja mustad koerad liputasid lahkelt saba, nagu tahaksid nad ütelda: see on ühe vahva mehe viis!

Nad ei olnud veel kolmat osa mäge üles roninud, kui äkitselt kohin ja mühin tõusis, otsekui oleks kõige raskem rahepilv tulemas. Kõrgelt mäeharjalt veeretas ennast üks kole metsaline alla, altkeha poolt karuvärki, aga suuremast hobusest palju kõrgem; karvade asemel katsid soomused keha, kaks kõverat sarve olid tal peas ja kaks pikka tiiba seljas. Jalapikkused seakihva-värki


187