Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/195

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

JULGE REHEPAPP


Ükskord elas rehepapp, kelle sarnast julget meest vaevalt teist leida oli. Isegi vanapoiss oli kiitnud, et temale rehepapist julgemat meest veel kuskil maailmas silma ei olevat juhtunud. Sellepärast käis ta sagedasti õhtutel, kui rehelisi rehes ei olnud, rehepapil võõrsil. Magusat juttu vestes ei läinud neil aeg iial igavaks. Vanapoiss arvas, et rehepapp teda ei tunne, vaid lihtsaks külameheks peab.

Aga rehepapp tundis teda väga hästi, ehk ta küll sellest võõrale iial midagi ei avaldanud, sest ta pidas salamahti nõu, kuidas vanasarvikut korra võiks petta, ehk temast endale tulu püüda.

Ühel õhtul oli vanapoiss oma poissmehepõlve kahetsedes kurtnud, et temal kedagi ei ole, kes sukka ehk kinnast nõeluks.

Seal ütles rehepapp:

„Miks sa, vennike, siis kosja ei lähe?“

Vanapoiss kostis:

„Ma olen juba mõnikord õnne katsunud, aga tütarlapsed ei taha mulle tulla. Mida nooremad ja priskemad nad olid, seda kurjemalt naersid nad mind välja.“

Rehepapp soovitanud tal vanemaid tütarlapsi ehk lesknaisi kosida, kes taltsamad olevat ja palju iial kosilast ei põlgavat. Mõne nädala pärast kosinudki vanapoiss ühe elatanud piiga. Aga ei kuigi kaua pärast seda tulnud ta jälle rehepapile oma häda kaebama: noorik olevat nii tige, et ta temale ööl ega päeval rahu ei andvat, vaid teda ühtepuhku piinavat.

„Mis mees sa siis olid,“ naeris rehepapp, „et püksid naise jalga andsid! Oled sa naise võtnud, siis pead ka naise üle võimust saama!“

Vanapoiss kostis:


195