Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/199

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Tuba oli suur ja lai ning uksed igal pool seintes. Mees luges ülepea kaksteistkümmend ust ja pidas aru, missugust ta neist kõige esiteks pidi katsuma minema.

„Seitse peab mõnikord õnnenumber olema!“ ütles rehepapp ja hakkas nüüd sissetulemise uksest kuni seitsmenda ukseni lugema.

Seitsmes uks oli aga lukus ega tahtnud lahti minna. Kõige keharammuga vastu ust tõugates sai ta roostetanud lukust ometi aegamööda jagu, nii et uks lahti põrkas.

Rehepapp leidis sisse astudes ühe keskmise suurusega toa, kus ühe seina ääres pikk laud ja pink, teise seina ääres jälle ahi ja leeauk ahju ees seisid; ka mõned puuhalud olid lee kõrval põrandal. Need süütas mees piiru abil põlema ja nägi tulevalgel, et väike pada ja jahukauss ahju otsal seisid; ka natuke soola leidis ta soolavakakese põhjast.

„Kas sa näed!“ hüüdis rehepapp. „Ma leian siit kogemata toiduvara; vett on mul lähkris, mis joogiks kaasa võtsin; nüüd võin sooja körti keeta.“

Seda ütelnud, seadis ta paja tulele, valas vee ja jahud sisse, riputas soola peale, segas pilpaga ümber ja keetis kördi valmis; valas siis kaussi ja tõstis lauale.

Hele tuluke leel andis toale valgust, nii et tarvis ei olnud piirgu põlema süüdata. Julge rehepapp istus laua taha, võttis lusika kätte ja hakkas sooja kördiga tühja kõhtu täitma. Korraga nägi ta, silmi üles tõstes, musta, põlevate silmadega kassi ahju otsal istumas. Rehepapp ei võinud mõista, kust elajas sisse sai, sest et ta oma silmaga oli näinud, kuidas kass mööda treppi üles oli läinud. Seal põrutati väljastpoolt kolm pauku ukse pihta, nõnda et toa seinad ja põrand vabisesid. Aga rehepapp ei kaotanud julgust, vaid hüüdis valjusti:

„Kellel pea otsas, astugu tuppa!“

Silmapilk põrkas uks laiali lahti, must kass kargas ahju pealt maha ja pistis läbi ukse putkama, kusjuures suust ja silmadest tulesädemed välja purskasid.

Kui kass oma teed oli läinud, tuli tuppa neli pikka meest, kellel olid pikad valged rüüd seljas ja tulipunased mütsid peas, mis nõnda sätendasid, et tuba nagu südapäeva ajal valgeks läks. Mehed kandsid surnuraami peal puusärgi tuppa. Kuid julgele rehepapile see hirmu ei teinud. Sõna lausumata panid mehed puusärgi põrandale, läksid üksteise kannul uksest välja ning tõmbasid ukse kinni. Kass mäugus ja kraapis ukse taga küüntega, just kui tahaks ta


199