Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/215

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

PILLI-TIIDU


Ükskord elas kehv vabadik, kes lastega rohkem oli õnnistatud kui leivaga. Tütred ja pojad kasvasid vanematele rõõmuks, aga olid enamasti kõik juba võõra sunni all, igaüks oma leivapalukest teenimas. Aga ühest pojast ei tahtnud kellelegi meelehead tulla. Kas poisike sündimisest peale lollakas, ehk muu vea pärast raisku oli läinud, või oli tal laisa veri küünte all — seda ei võinud keegi ütelda. Aga et ta laisk ja vedel oli, ning kuhugi asjatalitusele ei kõlvanud, seda pidid vanemad ja külarahvas ühest suust tõeks tunnistama. Ei aidanud siin head sõnad ega vitsa karistamised, vaid mida vanemaks poisike läks, seda suuremaks kasvas tema laiskus. Talvel toas ahju taga ja suvel põõsa varjus magada — see oli tema ülem päevategu. Aga vahel oli tal tahtmine ajaviiteks vilistada ehk pajuvilet puhuda, nii et lust oli kuulata.

Nõnda istus ta ühel päeval jälle põõsa taga lindudega võidu vilet puhudes, kui üks võõras mees teed käies sinna juhtus tulema.

See küsis lahke sõnaga:

„Ütle mulle, pojuke, mis ametimeheks soovid sa ükskord saada?“

Poiss kostis:

„Ameti pärast ei ole mul pisematki muret, kui ma aga rikkaks meheks saaksin, et mul tarvis ei oleks teiste sundimise vitsa all seista.“

Vanamees ütles naeratades:

„See nõu ehk võiks muidu hea küll olla, aga mina ei mõista, kust see rikkus sulle peab tulema, kui sa mingit tööd ei viitsi teha? Ega hiir ometi magajale kassile lähe suhu jooksma. Kes raha ja vara tahab teenida, peab oma liikmeid liigutama, tööd tegema ning vaeva nägema.“


215