Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/217

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

olnud näinud ega kuulnud. Üks mõisavanem teise järel kutsus Pilli-Tiidut endale võõrsiks, kus ta sakstele lustiks pilli pidi ajama, mis eest temale igapäev priskesti süüa ja juua anti, pealegi veel raha ja kingitusi. Üks rikas mees laskis temale peast jalgadeni uued riided teha, teine kinkis temale ilusa torupilli vask-hääletorudega. Piigad sidusid siidi lintisid Tiidu kübarale ja nende näpud kudusid temale kirjuid kindaid.

Mõni teine oleks Tiidu asemel selle õnnega väga rahul olnud, aga tema südame igatsus, ükskord rikkaks meheks saada, ei andnud temale kusagil mahti, vaid kihutas teda tulise piitsaga ikka kaugemale minema.

Rahvasuus elavad jutud kuulutasid nii mõndagi Kunglamaa rikkusest, mis ööl ega päeval Tiidu meelest ei läinud.

„Kui ma aga sinna saaksin,” mõtles Tiidu, „siis leiaksin ma hõlpsasti rikkuse tee.“

Ta luusis tüki aega mööda merekallast, otsides sealt kogemata õnnel laeva ehk purjepaati, mis teda üle mere viiks.

Viimaks jõudis ta Narva linna, kus sel korral võõraste maade kaubalaevad sadamas seisid. Üks laev üteldi mõne päeva pärast Kunglamaale minevat. Tiidu leidis ka kippari, kes teda kaasa tahtis võtta. Aga küsitud vedamishind näis suurem kui ihnsal pillipuhujal lusti oli anda; sellepärast püüdis ta laevamehi oma pilliga meelitada, lootes sedaviisi odavamalt üle mere saada.

Õnneks leidis ta ühe noore laevamehe, kes teda salamahti laeva lubas võtta, ilma et kippar seda teada võiks saada.

Öösel, enne seda kui laev teisel hommikul teele pidi minema, viis laevamees Tiidu laevale ja peitis ta ühte pimedasse nurka tündrite vahele, kuhu ta temale teiste teadmata toitu ja jooki viis, et mehike redupaigas nälga ei sureks.

Teisel ööl, kui laev juba kõrgel merepinnal purjetas ja Tiidu sõber laevalael üksipäini vahikorda pidas, tõi ta Tiidu redu-urkast välja, sidus tugeva köie temale keha ümber, kinnitas köie teise otsa laeva külge ja ütles:

„Ma lasen sind köit mööda merde, kus sina, kui teised sulle appi tulevad, köie oma keha ümbert pead katki lõikama ja neile valetama, et sa sadamast siiamaani laeva kannul oled ujunud.“

Ehk küll Tiidul natuke kartust tõusis, lootis ta ometi ennast köie abil mõne aja veepinnal pidada, sest et ta osav ujuja oli. Niipea kui ta vette oli lastud, äratas tema sõber teised laevamehed unest üles imelikku lugu vaatama, kuidas üks inimesevärki loom


217