Tiidule pakuti nüüd mitmel pool teenistust, mida ta aga vastu võtta ei usaldanud, kartes, et kui keegi tema ujumise osavust näha sooviks, tema siis valelikuks peaks jääma.
Ta tahtis otsekohe kuninga linna minna, kus teda keegi ei tundnud ega tema ujumisest midagi ei teadnud: seal lootis ta kõige hõlpsamalt niisugust teenistust leida, mis teda ühe korraga rikkaks meheks võiks teha.
Kui ta paari päeva pärast sinna jõudis, kippus tal seda ilu, uhkust ja rikkust nähes pea ümber käima, mis igal sammul tema silma ette tuli. Kahel silmal ei olnud kogunisti võimalik kõike ära näha; siin oleks paar tosinat silmi pidanud olema! Mida enam ta seda uhkust ja rikkust tundma õppis, seda kibedamalt pidi ta oma vaesust kahetsema. Veel raskem näis temale aga see, et uhkest rahvast keegi teda tähele ei pannud, vaid kui hilpharakat teelt kõrvale tõukas, nagu ei oleks temal õigust olnud päikese paistel oma keha soendada.
Pilli ei julgenud Tiidu põuest kogunisti välja võtta; kartes mõtles ta:
„Kes neist uhketest minu vaese pilli tuleb kuulama!“
Ta hulkus mitu päeva linna uulitsaid mööda ühest paigast teise, otsis teenistust mitmel viisil, aga ei leidnud niisugust, mis lootust oleks andnud lühikese ajaga rikkaks saada.
Viimaks, kui lootuse tiivad juba longu langesid, leidis ta õnnekaupa ühe rikka kaupmehe majas teenistust, kus kokal köögis parajasti poissi tarvis läks.
Siin oli Tiidul võimalik Kunglamaa rikkust sügavamalt tundma saada, mis tõepoolest suurem oli kui ükski inimene ilma nägemata oskas arvata. Kõik igapäevased tarberiistad, mis meie maal rauast, vasest, tinast, puust ehk savist tehakse, olid siin selgest hõbedast ja kullast; hõbepadades keedeti rooga, hõbepannidel küpsetati kooki, mis kuldkaussides ja kuldvaagnates lauale kanti. Ka sigadele anti küna asemel hõbeämber söögiga ette. Sellepärast võib igamees hõlpsalt isegi mõista, et Tiidul millestki puudu ei võinud olla, vaid et tal kokapoisi teenistuses isanda põli õitses.
Aga Tiidu ahnusest täidetud süda ei leidnud siiski rahu. Teda piinas alati üks mõte: mis aitab kõik rikkus minu silmade ees, kui varandus minu oma ei ole; ja kokapoisi teenistus ei jõua mind ometigi rikkaks meheks teha.
Ta oli juba paar aastat kokapoisi ametit pidanud ja häid rahakopikaid tagavaraks korjanud. Kuid seeläbi oli tema rahaahnus päev-päevalt veelgi suuremaks kasvanud ja ihnsust sigitanud, nii
219
