Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/223

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ei olnud temal nüüd enam tarvis salamahti laeva nurka pugeda, vaid ta võis kui rikas mees enese tarvis üksi ühe laeva palgata, mis teda kõige varandusega omale maale viis. Sealse maa viisil oli ta enesele palju kuld- ja hõbeasju ostnud, mis nüüd kirstude sisse pandi ja laevale veeti. Viimaks astus varanduse peremees ise laeva ja laev purjetas sadamast välja.

Mõnus vinge tuul kihutas neid kiiresti merele, kus muud silma ei paistnud kui taevas ja vesi. Vastu ööd pööras tuul ümber ja hakkas laeva lõuna poole kihutama. Tund-tunnilt kasvas maru kangemaks, kipparil ei olnud enam võimalik teesihti kinni pidada, sest et tuul ja lained siin ainukesed laeva peremehed olid, kelle tahtel ta edasi pidi minema.

Kui laeva päev ja kaks ööd sedaviisi lainetel oli vintsutatud, raksatas tal põhi vastu kaljut ja laev hakkas vajuma. Paadid lasti merde, et inimesed nende abil oma elu võiksid surma küüsist päästa. Aga mis see kõik mässavate lainete vastu aitas? Üürikese aja pärast viskas kõrge laine paadikese, kus Tiidu kolme laevamehega istus, ümber ja veesäng võttis mehed oma kaissu.

Õnneks oli üks pikk istelaud Tiidu ligidale ujunud, nõnda et ta kätega külge ulatas ja laua abil ennast veepinnal võis hoida.

Kui nüüd tuul vaikima ja ilm selginema hakkas, nägi ta randa, mis silmavaatel kuigi kaugel ei paistnud olevat. Viimast rammu kokku võttes püüdis ta kaldale ligemale saada, aga leidis siis kalda palju kaugemal, kui silmanägemine oli kuulutanud.

Ega olekski Tiidu omal jõul sinna saanud, kui merelt kalda poole puhutud lained teda ei oleks edasi aidanud. Lainete abil jõudis ta aegamööda randa.

Tülpinud ja väsinud, enam surnu kui elav, langes ta kaljusele kaldale maha ja uinus natukese aja pärast magama.

Kui kaua see magamine temal seal oli väldanud, sellest ei võinud ta hiljem selget otsust anda, aga niipalju oli kui tume unenägu tema mälestusse jäänud, et tuttav vanamees oli teda vaatamas käinud ja temale oma lähkrist juua andnud, mis teda imelikul viisil oli karastanud ja otsekui uue eluvaimu temale sisse loonud.

Pikast unest virgudes leidis ta ennast üksi sammaldanud kalju peal ja märkas sellest, et arvatud kokkusaamine vanamehega unenägu oli olnud. Ometigi oli magamine temal nii palju jõudu kosutanud, et ta hõlpsalt jõudis üles tõusta ja teekäiku kaugemale ette võtta, kust ta inimesi lootis leida.

Tükk aega kallast mööda edasi minnes vaatas ta teraselt, kas kuskilt teerada ehk jälgi nähtavale ei tõuse, mis rahva juurde


223