Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mul on nõu käes! Võid sa oma tarkuses ämblikuvõrgule kinnitust anda, et need köiekesed ka kõige tugevama looma kinni peavad, siis paneme varga kütke, et ta meie käest enam ei pääse.“

Tark ütles selle võimaliku olevat. Võttis sedamaid kolm suurt ämblikku, kel igaühel rist selja peal oli, tegi nad nõiduse väel nii tugevaks, et ükski loom nende võrgust ei pääseks, pani nad siis karbikese sisse ja andis Teravsilmale.

„Pane need ämblikud kuhu sa tahad, tähenda neile sõrmeotsaga ette, kuidas nad võrku peavad tõmbama, siis teevad nad vangile sedamaid puuri ümber, kust teda muu ei jõua päästa kui Mana tarkuse vägi. Küll ma siis sulle appi tõttan, kui abi tarvis läheb.“

Teravsilm puges, ämblikukarbike põues, jälle puu otsa asjalugu valvama. Selsamal ajal kui eile, nägi ta jälle kollase liblika keeritamist kuldõunapuu ümber, aga täna vältas keeritamine palju pikemalt kui eile, enne kui liblikas oksakese külge langes, kus suur kuldõun küljes rippus. Sedamaid tuli Teravsilm puuladvast maha, läks kuldõunapuu juurde, laskis redeli puu kõrvale püsti seada, ronis tasahiljukesi mööda redelit üles, et liblikat ära ei hirmutaks, ja pani siis oma pisikesed kangrud kolme oksakese peale. Ühe ämbliku pani ta mõne vaksa kõrgemale, teise paremale ja kolmanda pahemale poole, tähendas siis sõrmega risti ja põiki liblika ümber. Liblikas istus liikumata, tiivakesed seljas püsti.

Päikese veeru ajal oli Teravsilm jälle puuladvas salapesas tagasi. Sealt nägi ta rõõmuga, kuidas kolm selli liblika ümber igalt poolt aeda tegid, et mehikesel sealt pääsemist loota ei võinud olla, kui targa kiidetud vägi tõeline on.

Ehk küll Teravsilm puu otsas ennast tukkumise eest hoidis, siiski olid tal silmalaud kogemata kinni vajunud. Kui kauaks, seda ei teadnud ta mitte, aga äkitselt tõusnud suur kära äratas ta unest. Lugu vaadates nägi ta vahisoldateid kui sipelgaperet kuldõunapuu ümber käratsedes jooksmas. Puu otsas aga oli halli habemega vanamees, kuldõun pihus, raudahelaist punutud võrgus.

Teravsilm ruttas kiiresti puu otsast maha, aga enne kui ta kuldõunapuu juurde jõudis, oli juba kuningas seal, kes vahisoldatite kära peale sängist oli tõusnud ja rohuaeda ootamata lugu vaatama läinud.

Seal istus nüüd varas raudpuuris ega pääsenud kuhugi.

„Aus kuningas,“ ütles Teravsilm, „nüüd võite rahulikult magama heita ja hommiku laia valgeni magada, varas enam meie käest ei pääse. Oleks ta tugevam kui tugev, ei jõuaks tema siiski neid nõiduse väel sünnitatud puuriahelaid katki kiskuda.“


23