Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/235

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

KÜTI KADUNUD ÕNN


Ükskord elanud üks niisama osav kui õnnelik kütt, kes, kui ta metsa läinud, olgu suvel ehk talvel, iial ilma rohke saagita tagasi ei tulnud. Mis temale parajal kaugusel silma ette juhtunud, kas lind ehk neljajalgne elajas, oli nii hästi kui tema kotis, sest et tema laeng iial tuulde ei läinud, vaid otsekohe looma külge, keda ta tappa tahtis.

Korraga, ei tea kes temale seda kurja tempu oli teinud, kadunud kütil endine õnn; linnud ja neljajalgsed põgenenud kaugelt tema eest, ja kui ta kogemata mõnele ligi saanud, nii et püssilaeng elajasse oleks võinud puutuda, läinud laeng ometi igakord tuulde. Küll märganud kütt sedamaid, et tema püssiga enam õiget lugu ei ole, ning ta uhtnud ja ohatanud püssi igal viisil, matnud ta kolmeks päevaks ukse läve alla, kust naisterahvas üle käinud, aga ükski abitükk ei tahtnud aidata.

Nõnda oli ta juba rohkem kui nädalapäevad risti ja põigiti mööda metsi hulkunud, igapäev mõned paugud tuulde põrutanud, aga ometigi ei saba ega sarve, ei sulge ega karva kotti saanud. Nukral meelel läinud ta ühel õhtul metsast tulles kõrtsi, tahtnud muretuju jahutuseks paar suutäit viina võtta, aga ka viinal ei olnud maitset. Seal toppinud ta tubakat piipu, pannud piibule tuld peale ja istunud kõrtsi laua taha oma nosu suitsetama.

Silmi kogemata üles tõstes näinud ta võõra mehe nurga pool laua otsas istumas, kellel piipu suus ega õlletoopi laua peal ees ei olnud, vaid mees tõmmanud kriiditükiga kriipsukesi lauale, lugenud neid vahetevahel, kustutanud siis ära ja teinud uued kriipsud asemele, nagu oleks tal kes teab kui suured asjad kokku arvata.

Kui sedaviisi tükk õhtut oli läinud, lasknud kütt enesele toobi õlut anda, miska vahel kuivanud suud kastnud, aga mitte sõnagi


235