Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/46

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kaupa katsuma läks. Siiski tuli vahetevahel üks ja teine alp sinna, kes enam koju tagasi ei läinud, vaid oma pea kaarnate roaks ridva otsa andis.

Nüüd oli juba kosilaste ratsude kabjad tükk aega teelt nõnda võõrdunud, et rahvas lootma hakkas, et nüüd kõik tühja tuule käigud võiksid lõppenud olla, kui korraga keegi himude kiinist kihutatud kauge maa kuningapoeg uuesti õnne tuli katsuma. See kosilane oli väga kaval mees; seepärast oli ta juba kodus paar aastat või kauemini oma jalgu jooksu vastu iga päev koolitanud. Nüüd oli mehel amet selge, sest kogu kuningriigis, mis ta isa valitsuse all oli, ei leitud meeste- ega naistesoost ühtegi, kellest kuningapoeg ei oleks mööda jooksnud. Kui ta nüüd hiljem tõlla ja hobustega kosjateele sõitis, tahtis ta esiteks seeläbi oma rikkust rahvale näidata, teiseks jalgu puhata, et need enne võidujooksu ära ei väsiks. Poole vaka osa kulda võttis noormees teemoonaks kaasa, mis nagu kaerakott tõlla taha kinni seoti.

Kuningapoeg ei olnud kosjateel veel kaugele sõitnud, kui ta korraga näeb kaugel lagedal ühe inimese otsekui linnutiibadega lendavat. Mõne silmapilgu pärast vihiseb kiirejalgne mees nagu tuul tõllast mööda.

„Pea kinni, pea kinni!“ kisendab kuningapoeg nagu elu eest, et tuulejalgse kõrv seda kuuleks.

Mees peatab kohe jooksu ja jääb kuulama, mispärast teda hüütakse. Siis vast näeb kuningapoeg, kuidas jooksjal kummagi jala küljes veskikivi ripub. See imelik nali ülendab mehe jooksmise võimu kuningapoja silmas kohe mõne vaksa kõrgemaks. Seepärast küsib ta:

„Miks on sul veskikivid jalgade küljes?“

„Muidu ei jääks kiirel jooksul mul jalad maa külge kinni,“ kostab mees, „ja ma võiksin kogemata kes teab kuhu minna, kui jalgadel suuremat raskust ei oleks kanda kui paljas keha.“

Kuningapoeg mõtleb kohe: niisuguse mehe võiksin teenistusse võtta. Kes teab, kuidas lugu käib, ehk võin teise enese eest võidujooksule saata, kui ise ei arva korda saavat.

„Kas sul ei ole himu minu teenistusse tulla?“ küsib ta mehelt.

„Miks ei, kui kaupa saame. Mis teie mulle siis palgaks lubate?“

Kuningapoeg kostab:

„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda igatseb, kenad täielikud suvi- ja taliriided ja toop kulda aastapalgaks.“

Mees oli sellega rahul, ja kuningapoeg käskis tal tõlla taha kullakoti otsa istuda.


46