Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/49

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuigi palju metsa varjus sõitnud, kui puude kerkimise lugu korraga avalikuks tõusis.

Seal nähti kergitajat parajasti tööl. Keegi mees, kui ta paraja puu silmaga välja oli valinud, astus sellele sedamaid ligemale, sasis mõlema käega puutüvikust kinni ja tõmbas tüviku juurtega tükkis maast üles, otsekui oleks puu kapsas või kaalikas olnud. Tõlla kinnipidamist nähes jättis ta töö ja astus mõne sammu ligemale, sest ta arvas, et uhkes tõllas sõitja isand vist metsa peremees võiks olla, kes teda keelama tuleb. Sellepärast ütles ta alandlikult:

„Aus isand! Ärge pange pahaks, kui loata mõne kõhetu puukese teie metsast võtsin, suurematesse ma ei puutunud. Eit tahtis putru keeta ja läkitas mu seepärast metsa, et sületäiekese puid pudrupaja alla koju viiksin. Tahtsin parajasti veel paar tükki lisaks võtta ja siis minema hakata, kui teie siia jõudsite.“

Kuningapoeg pani mehe suurt jõudu väga imeks, siiski mõtles ta: tahan enese nalja pärast metsa peremeheks tunnistada, kuni tema tugevust veel selgemini näha saan: seepärast ütles ta puukergitajale:

„Ma ei keela; võta minu pärast veel üks jämedam pealekauba.“

Rõõmsa näoga läks mees tagasi, võttis sedamaid puust kinni, mille ümber käed ei ulatanud, ja tõmbas lopsti! maast välja.

„Kas sul ei ole lusti minu teenistusse tulla?“ küsib kuningapoeg.

„Miks ei, kui kaupa saame,“ kostab mees, „mis teie mulle siis aastapalgaks lubate?“

Kuningapoeg vastab:

„Iga päev priskesti süüa ja juua, nii palju kui süda himustab, täielikud kenad riided ja toop kulda aastapalgaks.“

Mees kratsib kõrva tagant, nagu oleks veel natuke kahevahel pakutud palga pärast, siis ütleb ta:

„Lubage mulle esmalt veel niipalju aega, et puusületäie eide kätte ära viin ja talle ütlen, kuhu lähen, muidu võiks ta mind ilmaaegu oodata; siis tulen jalapealt karates jälle tagasi.“

Luba saanud, võttis ta väljakistud puud üsasse ja läks kiirel sammul minema, ega viitnud ka tagasitulekul kaua aega. Kuningapojal oli meel rõõmus, et jälle ühe sulase oli saanud, keda kogemata hädas abiks võis tarvitada.

Mets oli juba ammugi selja taha jäänud ja kaunis tükk lagendikku ära sõidetud, kus silmavaade kaugele ulatas. Seal nähti eemal linna ja natuke maad siinpool linna seitset tuuleveskit, mis kõik ühel pool tee ääres kõrvuti reas seisid.


49