Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/5

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

keskhommiku ajal kogemata jäljed, kui nende kätte jalgrada ulatas, mis hurtsikusse viis.

Kuningapoja aeg ei olnud tütarlaste seltsis igavaks läinud, veel vähem oli kojuigatsust talle meelde tulnud. Enne lahkumist tõotas ta nooremale piigale salamahti, lühikese aja pärast tagasi tulla ja siis — kas heaga või väekaupa — neitsikese kodukanaks kaasa võtta. Ehk küll vanemad õed sest nõupidamisest midagi ei kuulnud, tõusis ometi lugu avalikuks sealt, kust keegi ei võinud mõtelda.

Ei olnud noorema tütarlapse ehmatus mitte pisike, kui ta pärast kuningapoja lahkumist voki taha istudes kuldlõnga heide värtna suus katkenud leidis. Lõnga otsad sõlmiti küll ristsilmusel kokku ja vokiratast tallati kiiremale käigule, et töövirkus peiu armule kulutatud aja tagasi tasuks. Aga üks seni teadmata ja tundmata asi pani siiski tütarlapse südame kohkuma: kuldlõngal ei olnud enam endist hiilgust. Ei aidanud siin küürimised, õhkamised ega silmaveega kastmised, — asi jäi lonkama.

Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt, kui kogemata mulgu leiab, — ütleb vana tarksõna.

Nõnda juhtus lugu ka nüüd.

Vanaeit oli öösel koju tulnud. Hommikul tuppa astudes mõistis ta silmapilk, kuidas asjakord õigelt teelt oli läinud. Tuline viha kihutas eide südant; ta laskis tütred ükshaaval ette astuda ja hakkas neilt asja otsust nõudma. Tütarlaste salgamine ja vabandamine ei kestnud kaua, — valel on lühikesed jalad. Kaval vanaeit sai selgesti aru, mis külakukk tema selja taga noorema tütre kõrva oli laulnud.

Vanamoor hakkas koledasti sajatama, otsekui oleks tahtnud maa ja taeva tükkis mustaks vanduda. Lõpuks ähvardas ta noormehe kaela murda ja keha metsalistele söögiks ette visata, kui sel himu oleks veel teist korda tagasi tulla.

Noorem tütar, punane kui keedetud vähk, ei leidnud tervel päeval rahu ega saanud öösel silmapilku magada. Alatasa koormas teda mõte, et noormees tagasi tulles surma võiks leida. Vara hommikul, kui eit ja õed veel koidu-und pikutasid, läks ta salamahti toast õue, kaste vilul rasket meelt jahutama.

Ta oli õnneks lapsepõlves vanaeide käest linnukeelt õppinud, mis talle nüüd tuluks tõusis. Lähema kuuse ladvas istus kaaren, nokaga sulgi kohendelles. Tütarlaps hüüdis:

„Armas valge lind, linnusugude targem! Tahad sa mulle appi tulla?“

„Mis abi sa tahad?“ küsis kaaren.

Tütarlaps vastas:


5