Kuningas püüdis veel pikemalt rääkida, aga siis pääsesid äkitselt tütre keelepaelad lahti, mis siiasaadik vihakütkes kinni seisid. Nüüd langes kenast suust sõnu kui veejuga veskiratta peale, nii et kuningas enam pikemalt ei võinud rääkida.
Tütar oli kindlal sõnal kinnitanud, et kui isa teda vägisi tahaks mehele sundida, siis võiks ta küll ennemini oma elu jätta, aga sellele mehele naiseks minna, kes oma sulase läbi tema üle kogemata võidu saanud, ei jõuaks ükski vägi maailmas teda sundida. Hiljem, kui tütre keeleke juba väsima hakkas ja kuningas jälle mõned sõnad võis vahele lisada, katsus ta kord ähvardusi, kord meelitusi, aga kõik ilma asjata.
„Minupärast võite talle poole kuningriiki lepitushinnaks pakkuda ja anda!“ hüüdis tütar. „Aga naist ei või talle minust elades saada.“
Kuningapoja meel läks väga nukraks, kui kõrvamees talle jutu oli korranud. Aga puukergitaja ütles:
„Ärge sellepärast kurvastage, tütarlapsi on maailmas enam kui seesinane kuningatütar arvab, ka ilusamaid ja viisakamaid kui tema. Küsige kuninga varakambrist nii palju kulda lepitushinnaks, kui üks mees kotiga jõuab ära kanda, ja jätke ta tütar hallitama, nii et ükski enam ta peale ei vaata, veel vähem kosima tuleb.“
See nõu oli kuningapojale moka järele, seepärast ütles ta teisel hommikul, kui vana kuninga suust neid sõnu oli kuulnud, mis talle kõrvamees juba eile oli teatanud:
„Jäägu siis minu pärast nooriku kosimine. Lepin teiega, kui mulle omast varandusekambrist pika teekäigu kuluks nii palju kulda lubate, kui palju üks mees kotiga seljas jõuab ära kanda.“
Kuningas lubas seda tõrkumata, pealegi veel rõõmus olles, et nii odavasti sel korral oli pääsenud, sest oleks noormees poole kuningriiki leppimishinnaks tahtnud, siis oleks ta pidanud selle andma, aga siin pääses ta kotitäie rahaga. Oma meeles mõtles kuningas:
„Arvasin noormehe kavalamaks, kui ta on, aga ta ei oska arvata, kui raske on kuld, mida tugevamgi mees palju ei jõua kanda.“
Nõnda lahkusid siis mehed teineteisest, mõlemad lepitud kaubaga väga rahul.
Trahteris ütles puukergitaja kuningapojale:
„Nüüd saatke sulased linna ja laske kõik purjeriide kangad ära osta, mis poodides leida. Siis ajage viiskümmend rätsepaselli kokku ja laske ostetud purjeriidest kuuekordne kott õmmelda, nii pikk ja lai, kui riie aga ulatab. Selle kotiga tahan varakambrist teie tütarlapse lunastusehinna ära tuua.“
54
