nagu lubjatud sein. Natukese aja pärast olid kõik kullatündrid tühjendatud, aga kott ei olnud veel poolenigi täidetud.
Kandja küsis:
„Kas teie kuningal suuremat vara enam ei ole?“
„Valamata kulda on veel taga kastides, aga seda ei ole veel rahaks tehtud.“
„Tooge aga siia!“ ütles puukergitaja ja tühjendas kastid niisama, nagu ta enne seda tündritega oli teinud. Olid kõik nurgad ja nurgakesed tühjendatud, siis võttis ta koti selga ja sammus trahteri poole tagasi.
Rahahoidjal ei olnud sel korral ukse lukku panemisega muret, sellepärast jooksis ta, otsekui oleks tal kiil püksis olnud, kuningale õnnetust kuulutama. Ka vana kuningas ehmatas seda lugu kuuldes, laskis tütre kutsuda ja hüüdis:
„Vaata, mis viletsust sinu kangekaelne vastupanemine nüüd on teinud. Kõik rahavarandus on otsas, kosilane on mu paljaks teinud kui kirikuroti. Mis kuningas ma nüüd olen? Rahata riigi valitsejal ei ole kätt ega jalga, miska ta vaenlaste vastu võib minna. Saavad sõjamehed kuulda, et mul enam vara ei ole neile palka maksta, siis lähevad nad kõik oma teed.“
Tütar ütles:
„Asi ei või sedaviisi jääda: me peame kas kavalusega või väekaupa vara jälle nende käest tagasi püüdma.“
Aga enne, kui nad aega said mingit kavalust hakata katsuma, toodi juba sõnum, et kuningapoeg oli linnast ära läinud.
„Nüüd peame väekaupa katsuma,“ ütles tütar, „laske silmapilk kõik sõjavägi kokku kutsuda ja petise kosilase kannule kihutada, kes ometi oma raske koormaga rutusti edasi ei jõua.“
Käsk täideti silmapilk.
Teisel päeval oli vägi koos ning nüüd mindi rahamehe jälile teele, ees hobuse-, taga jalavägi, viimaks veel kuningas tütrega tõllas. Kolmas jagu kulda sellest varandusest, mis vaenuliku kosilase käest tagasi pidi saadama, lubati sõjameestele meeleheaks, et nad seda ägedamalt peale kipuksid.
Kuningapoeg oli oma varaga juba tüki maad edasi jõudnud, sest kuuekordne rahakott ei takistanud kuskil kandja sammu: aga muul kombel ei oleks ka kogunisti võimalik olnud rasket koormat edasi viia. Veolojuseid oleks küll hea raha eest nii palju võidud osta, kui koorma raskus tarvitas, aga kust vankritelge võtta, mis raskuse all ei katkeks?
Varanduse kandja oli parajasti üle kõrge mäe jõudnud, kuhu ta
56
