nal oli imetanud. Isa nimetas poega Nupumeheks, miska ta tahtis tähendada, et pojal rohkesti mõistust nupus oli. Ta ütles mitu korda poegadele:
„Teie, vanemad vennad, peate keharammu ja kätetööga endile igapäevast leiba teenima; sina, pisike Nupumees, võid mõistuse läbi maailmas edasi saada ja ükskord vendadest kõrgemale tõusta.“
Enne surma jagas ta oma põllu- ja heinamaad pooleks, mis vanemale ja keskmisele pojale päranduseks said. Nooremale pojale andis ta nii palju teeraha, et ta laia ilma võis minna oma õnne katsuma.
Kadunud isa keha ei olnud laudsil veel külmaks jahtunud, kui vanemad vennad riisusid nooremalt viimse kopika, viskasid ta üle läve toast välja ja hüüdsid pilgates:
„Sina, kaval Nupumees, pead meist kõrgemaks tõusma ja üksnes mõistuse läbi maailmas edasi saama, seepärast võiks raha sulle koormaks olla!“
Noorem vend unustas vendade kadeduse ja läks mureta teele.
„Küllap leian ka mina õnne!“ oli ta endale troostiks ja saatjaks isamajast kaasa võtnud. Vilistas kurvad mõtted tuulde ja kõndis lahkel sammul edasi.
Kui ta tühja kõhu näpistamist hakkas tundma, sai ta kogemata kahe reisiselliga kokku. Nupumehe viisakas olemine ja naljakas jutt oli sellidele meele järele ja nad andsid puhkepaigas talle oma leivakotist süüa. Nõnda ajas Nupumees esimese päeva õnnelikult õhtule. Sellidest õhtu eel lahkudes läks ta rõõmsalt edasi. Täidetud kõht ei lasknud homse päeva muret tõusta, öömaja leidis ta igas kohas, kus haljas muru põrandaks all ja sinine taevas katuseks peal oli; kivi pea all andis pehme padja magajale.
Teisel päeval lõuna eel jõudis ta ühte üksikusse talusse. Noor naine istus ukse ees ja nuttis härdasti. Nupumees küsis, mis ta südant nii raskesti oli kurvastanud ja kuulis naise suust:
„Mul on hullu peaga tige mees, kes mind iga päev peksab, kui ma ta jampse tahtmisi ei jõua täita. Täna käskis ta mind õhtuks enesele kala keeta, kes küll vees elab, aga kala ei tohi olla, ja kellel küll silmad, aga mitte pea küljes. Kust ma niisuguse elaja maa pealt võiksin leida?“
„Ära nuta, noorikuke!“ ütles Nupumees trööstides, „sinu mees himustab vähki, kes küll vees elab, aga kala ei ole, kellel ka silmad, aga mitte peas.“
Naine tänas hea juhatamise eest, andis talle süüa ja veel leivakoti teemoonaks kaasa, millega Nupumees mõne päeva võis elada. Selle kogemata tulnud abiga võttis ta sedamaid nõuks kuningalinna
65
