Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/75

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mees hakkas nüüd pikemalt järele pärima, miks neid tühje asju ei tohitud lahutada, ja üks härjapõlvlane andis talle niisuguse vastuse:

„Vana näotu kaapkübara-lotike, mida siin näete, on kandjale suureks varanduseks. Kui ta kübara pähe paneb, näeb ta kõike, mis maailmas juhtub, tunneb inimeste mõttedki ära. Paneb ta siis veel viisud jalga ja ütleb: Tahan Kura- või Poolamaale minna, siis ei ole tal midagi suuremat tarvis, kui jalga maast tõsta: silmapilk jõuab ta igatsetud kohta. Võtab kübara- ja viisukandja kepi oma kätte ja rabab matsu tuuleõhku, siis peab tema ees kõik veeks sulama, olgu sõbrad või vaenlased. Jah, kindlad kaljud, mäed ja kurjad vaimudki peavad selle kepi ees pihuks ja põrmuks minema. Seesinane vemmal on piksenoolest veel tüki tugevam. Sellest näete teie ise, et neid kolme asja iial ühest ei tohi ära lahutada, vaid me peame neid kordamööda tarvitama, üks täna, teine homme ja kolmas ülehomme.“

„Lugu näib naljakas küll,“ ütles mees, kellel juttu kuuldes mõnus mõte oli meelde tulnud. „Kui ma teie päranduse jagamisel tõusnud tüli pean õiendama, siis tuleb mul esiteks asjalugu läbi katsuda, kas kõik tõsi on, mis räägite.“

„Sa võid katsuda,“ hüüdsid härjapõlvlased ühest suust, „aga tee kiiresti. Täna peetakse Kuramaal parajasti uhket pulmapidu, kus meie sõbrad ja sugulased kõik koos on. Meil on ka himu pulma minna.“

Mees kostis:

„Seda võite hõlpsal kombel toimetada, kui kiidetud salavägi tõesti asjade sees elab.“

Seepeale võttis ta esiteks vana kübaraloti kätte ja nägi, et kaabu vildist ei olnud, vaid inimeste äralõigatud sõrmeküünte laastudest tehtud. Kübarat pähe pannes nägi ta uhkeid pulmi Kuramaal ja mis muidu laias ilmas sündis. Ta ütles härjapõlvlastele:

„Andke mulle nüüd viisud jalga ja kepp kätte, siis astuge ise kolmekesi ritta, seljad minu ja silmnäod hommiku poole käänatud, aga ärge vaadake üle õla enne tagasi, kuni teile otsuse annan, kuidas asju isa tahtmist mööda peate jagama.“

Tölparulised härjapõlvlased täitsid tõrkumata kohtumõistja käsu, pöörasid silmad hommiku ja seljad tema poole. Kui kübar peas ja viisud jalas, kergitas mees paar korda tuuleõhus vemmalt ja laskis selle siis valusasti härjapõlvlaste kaela langeda. Silmapilk olid nad tema eest kui ära pühitud, ega olnud muud märki neist


75