Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/87

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Teisel sügisel läks isa kosja ja tõi mõne nädala pärast uue leekuninga majasse. Aga talle ei olnud meelde tulnud kosja minnes selle peale vaadata, kas naisest ka tütrele ema saab. Ehk küll nõukal leskmehel naise saamine iial raske ei ole, siiski tuleb seda harukorraks arvata, et vaenelaps ema saab.

Võõrasemal oli kaks tütart esimesest abielust. Need oli ta tulles kaasa toonud. Ja et veri ikka veest paksem on, siis võib kohe arvata, et mehetütar kuldseid päevi ei tohtinud loota. Ema pidas oma tütreid kullaks, aga mehetütart mullaks. Ja kui kuldtütred seda märkasid, mis eideke muldtütrest arvas, siis mõistsid nad sedamaid: meie oleme valitsejad, tema on meie ori!

Nii kuidas ikka uue luua komme, näitas võõrasema esimestel päevadel pärast pulmi võõrale tütrele lahket nägu. Seda tegid silmakirjaks ka tema mõlemad tütred, aga kellelgi ei tulnud lahkus südamest. Nende südamed olid toored, uhkuse, tigeduse ja muude patuvõsudega täidetud, aga armastusetaimele ei antud idanemiseks kuskil ruumi. Armetu mehetütre elu läks päev-päevalt kibedamaks, aga isal ei olnud silma nägemas ega südant lapse valu tundmas.

„Miks see ilmaaegne leivanirk toas peab vedelema!“ ütles võõrasema. „Kas köögis leepajal küllalt asupaika ei ole? Koogud kaela ja siis kaevult vett kandma! Sealt lauta, leiva- ja pesukünale! Kes leiba tahab süüa, peab ka palukest oskama teenida.“

Tütred kiitsid pealegi:

„Jah, tema peab meie orjatüdruk olema.“

Seepeale võeti kõik paremad riided vaeselapse käest ja tühjendati kadunud ema kirst, kust kõik ehtehilbud võõrasema tütardele anti. Mehetütrele pandi selga üks vana, närakas hall kuub, millega ta tuhas ja tolmus hommikust õhtuni majatööd pidi toimetama. Et ta seal silutud ja puhas ei võinud olla, sellepärast sõimasid võõrasema ja poolõed teda Tuhka-Triinuks.

Nad tegid vaeselelapsele igal viisil kahju ning meelepahandust ja laitsid teda salamahti isa ees, nii et laps ka tema poolt abi ei leidnud, kui ta mõnikord läks häda kaebama. Tuhka-Triinu kannatas kaua aega vaikselt ja nuttis, aga ei läinud ema hauale istutatud pihlakale siiski oma südamevalu avaldama.

Kui ta ühel päeval oja ääres riideid loputas, juhtus, et üks harakas puuladvast jutustas:

„Rumal laps, rumal laps! Miks sa pihlakale ei lähe kaebama ja nõu küsima, kuidas rasket põlve võiksid kergendada.“

Need sõnad tuletasid talle meelde eide viimset juttu surmavoodil, ja ta võttis nõuks pihlaka palvele minna, niipea kui mahti leiab.


87