Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/97

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

parema hobuse, nii et inimesed oma silmi sinu pealt ei raatsi ära pöörata. Ära räägi oma vendadele sellest midagi.“

Päeva tõusul läks hauavaht koju ja leidis mõlemad vennad veel magamas. Ta võttis natuke hommikusuurust kehale karastuseks, sirutas ennast siis ahjupingile ja magas, kuni päike juba tüki maad üle lõuna seisis.

Õhtul, kui öösine valvamise aeg jälle ligemale jõudis, küsis ta vendadelt, kumb neist sel ööl isa haual tahab valvata. Vennad naersid ja kostsid pilgates:

„Kes kaks ööd albi tööd on teinud, see võib seda ka kolmandal ööl teha. Isa ei jookse hauast mitte ära, veel vähem lähevad inimesed teda sealt varastama. Oleks ta veel meelemõistusel olnud, siis ei oleks ta niisugust öövalvamist oma haua juures mitte himustanud.“

Noorem vend oli väga kurb nende armastuseta kõne üle ja läks jälle pisarates silmadega ära.

Isa haua peal oli kõik vaikne, nõnda kui mõlemal õhtul enne seda; üksnes sirts laulis rohu sees ja metskits mäkerdas kõrgel taeva all. Et mitte magama uinuda, kõndis hauavaht tasaste sammudega edasi ja tagasi. Kesköö võis käes olla, kuked olid juba kaks korda laulnud, seal hüüdis jälle kaebav hääl hauast:

„Kelle sammu sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle?“

Poeg aga mõistis ja kostis vastu:

„Noorem poega, poisikene,
See’p see sammul sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle.“

Hääl küsis jälle, miks vanemad vennad ei olnud tulnud, ja sai sellesama vastuse, mis eilegi.

Aga isa hääl pajatas:

„Iga töötegija on oma palga väärt, sellepärast ei taha ma sulle sinu palka mitte keelata. Peatselt tuleb aeg, kus sa iseenesest tunned, et mida enam inimesel on, seda enam ta veel soovib. Aga ühel heal pojal, kes isale ka pärast surma armastust näitas, peavad kõik soovimised täide minema. Esiotsa tahtsin ma oma peidetud varandused teie vendade keskel jagada, nüüd oled sina minu ainuke pärija. Kui sulle kaunid riided ja hobused enam meele pärast ei


97