ei leia ma kunagi kohta. Mis saab küll minu naisega?“
Michaelil oli, nagu oleks mees öelnud: „Mis saab Fleuriga?“ Ta hakkas toas kõndima ja noormees Bicket vahtis teda suuril, valusail silmil. Äkki jäi Michael seisma, käed sügavalt taskus, õlad kõrgel.
„Ma räägin temaga,“ ütles ta, „kuid ma ei usu, et ta nõus oleks; ta ütleb, et see pole teiste suhtes korralik. Teil oli viis eksemplari – hea noos, teate; tähendab, te olete ka enne võtnud, eks ole? Mis?“
„Nojaa, mr. Mont, kui see mind võiks aidata, oleksin valmis pihtima. Pisut olen juba enne ja see on parajasti aidanud mu naisel hinge sees pidada. Teil pole ju aimugi, mis kopsupõletik tähendab vaesele inimesele.“
Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.
„Kui vana on te naine?“
„Päris laps alles – kakskümmend.“
Kakskümmend! Just Fleuri vanune!
„Ma ütlen teile, mis ma teen, Bicket: ma teatan asjast mr. Desertile; kui tema teie heaks sõna ütleb, ehk liigutab see mr. Danbyd.“
„Jah, mr. Mont, tänan teid – teie olete džentlmen, meie ütleme seda kõik.“
108
