„Jah; tal on noor naine, kes just kopsupõletikust tõusnud.“
„Nemad kõik lähevad meie sõbra Monti juurde ühe või teise looga, mr. Desert – temal on väga pehme süda. Kahjuks ei või ma seda meest enam pidada. See on väga kurikaval talitusviis. Juba ammugi katsusime jälile saada, kust asi tilgub.“
Desert tugines koldekivile ja vahtis päranisilmil tulle.
„Jah, mr. Danby,“ ütles ta, „teie sugupõlv armastab ehk kirjanduses pehmust, kuid elus olete õige vali. Meie sugupõlv ei kannata pehmust kirjanduses, aga elus oleme, pagan võtku, palju vähem valjud.“
„Mina ei pea seda valjuseks,“ ütles mr. Danby, „vaid ainult õiglaseks.“
„Teate siis kindlasti, mis on õiglane?“
„Ma loodan.“
„Tehke neli aastat põrgus läbi, ja otsustage siis uuesti!“
„Ma ei tea tõesti mitte, mis puutub see siia. Teie sealsed kogemused, mr. Desert, pidid teid ühekülgselt mõjustama.“
Wilfrid pöördus ja vahtis talle päranisilmil otsa.
„Andke andeks, aga siin istudes õiglane olla on veel ühekülgsem. Elu on paras pu-
112
