„Noh?“
„Pole midagi teha. Vanamees, roju, on liiga õiglane.“
Michael sõrmitses oma juukseid.
„Oota minu toas viis minutit, kuni ma seda vaesele kerjusele teatan, siis lähme seltsis.“
„Ei,“ ütles Desert, „mina lähen teist teed.“
Mitte see, et Wilfrid läks teist teed – seda ta tegi enamasti alati, – vaid midagi tema hääle toonis ja tema näoilmes valdas Michaeli, kui ta läks alla Bicketit otsima. Wilfrid oli imelik inimene, ta võis nii äkki „tumedaks“ muutuda.
All küsis Michael:
„Bicket läinud?“
„Ei, sir, seal ta on.“
Seal ta seisis oma kulunud mantlis, nägu kahvatu, silmad ebaharilikult suured ja õlad ripakil.
„Kahju, Bicket, mr. Desert käis rääkimas, pole midagi teha!“
„Mitte, sir?“
„Pea püsti, küllap te juba midagi leiate.“
„Kardan, et mitte, sir. Tänan teid südamest, ja ka mr. Deserti. Head ööd, sir, ja elage hästi.“
114
