näeme seda eriti draamades „The Silver Box“ (1906) ja „Justice“ (1910). „Saare variserides“ (1904) toonitatakse veel praktilist inimaru ja öeldakse, et usutakse „õigust rohkem kui tundmust“. Seal arvatakse veel, et on võimalik aru ja mõistusega elu korraldada õiglaselt, et on võimalik üldse edenemine, arenemine paremusele. Vaja ainult, et kaaskodanikkude vastu ei kaotataks inimlikku tundmust, et ka kõige väetimas, armetumas ja langenumas ei nähtaks mitte paragrahvi, asja, numbrit, nagu heidab seda inglise asutistele ette prantslane Ferrand, vaid et teda koheldaks kui elusat olevust, kel oma nägu, oma mõtted, tundmused, tahted. Aga juba 1912. a. näeb kirjanik inimliku, kaastundva südame saavutuste teist külge: inimlik inimene püütakse lihtsalt „haneks“ (The Pigeon). Ilmasõda on nähtavasti kirjaniku sellesuunalist tundmusala aina süvendanud. Ilmas näib valitsevat ainuke tõsine aje – omakasu ja ainuke õige abinõu seda teostada – võitlus ja sealt lahkuvad niihästi inimlikud kui ka ebainimlikud osavõtjad kurjematena ja halvematena, kui olid enne seda (The Skin Game, 1920.) Nad lahkuvad sealt nii halbadena, et poeg isalt küsima peab (Window, 1922): „Mis sa arvad, isa: 12
