pinevat kõnelemist jätkata. „Kolu“ vaadelda oli hädaohuta, Wilfridile heitis ta pilgu ainult neil üürikesil hetkil, mil see temale otsa ei vaadanud. Ta teadis, et ta oma mängu „La Garçonne'iga“ Amabel Nazingi kohaselt ei mängi ja et teda tõepoolest hädaoht ähvardab siit lahkuda, ilma et saaks lisaks uusi elamusi. Ja tahes või tahtmata oli ta Wilfridi pärast kurb; selle silmad ihkasid teda ja tema huuli oli valus vaadata. Kui Fleur viimaks „kolu“ aine põhjani oli ammutanud ja istet võttis, heitis noormees end tema jalge ette. Ta toetas oma põlved mehele vastu rinda, et võimalikult mõjuvat kaitset leida ja pooleldi hüpnotiseerituna tundis ta seisukorra kurbloolust – mehe hirmu iseenda pärast ja tema kirge naise vastu. See oli piinlik ja lõikas sügavale ning ei olnud kooskõlas sellega, mida Fleur oli oodanud; kõik kaldus nagu kõrvale ja kuidas – kuidas küll võis ta minema pääseda, ilma et sünnitaks veel suuremat piina mehele ja iseendale? Ja kui ta siis korraks suudelduna, mitte aga vastu suudelnuna väljas oli, mõistis ta, et oli veerand tundi maitsnud reaalset elu, aga ta polnud sugugi kindel, kas see talle meeldis või ei… Ent nüüd, siin omas toas, Alisoni õhtule end
130
