Laul lõppes. Fleur vaatas ümber. Nüüd viipab ehk Fleur temale! Otse selle vastu, ta tuli tema juurde. Ta ei suutnud hoiduda küünilisest mõttest: „Vana Chalfont on tal juba õnge otsas!“ Michael armastas teda, kuid ta tundis tema väikesi nõrkusi. Fleur astus ligi ja võttis mehel käisest kinni.
„Mul on sellest küll, Michael, poeme minema. On sul midagi selle vastu?“
„Ruttu!“ ütles Michael; „enne kui meid tabatakse.“
Külmas välisõhus mõtles ta: „Kas nüüd? Või tema toas?“
„Mina arvan,“ ütles Fleur, „et mr. Chalfonti hinnatakse liiga kõrgelt – ta pole midagi muud kui aga mõistuslik haigutus. Homme nädala pärast tuleb ta hommikueinele.“
Mitte nüüd – tema toas!
„Keda arvad ühes temaga kutsuda peale Alisoni?“
„Mitte midagi kärarikast.“
„Muidugi mitte, aga midagi, mis üllataks Michaeli. Tühja kah! Vahel arvan ma, ei maksa vaeva.“
Michaeli süda peatus. Oli see ehk kurja kuulutav ennustus – „primitiivi“ tunnus, mis tõusis tema jumaldatud seltskondliku
138
