„Pagan võtku!“ ütles ta. „Tahaksin olla Antinous!“ Ja ta libistus toelt toolile, Fleurile selja taha, et naisel võimalik oleks tahte korral oma nägu varjata.
„Wilfrid rääkis mulle,“ ütles Michael rahulikult.
Südame pealt välja! Mis nüüd? Ta nägi vere viskuvat Fleuri kaela ja palgesse.
„Oo! Kuis nii – mis sa sellega mõtled: rääkis mulle?“
„Just seda, et tema on sinusse armunud – mitte midagi rohkem – või on seal rohkem, mis?“ Ja tõstes jalad üles toolile võttis ta kätega põlvede ümbert kinni. Juba – juba oli ta küsimuse esitanud! Hambad kokku! Hambad kokku! Ja ta sulges silmad.
„Muidugi,“ ütles Fleur väga pikkamisi, „pole midagi rohkem. Kui Wilfrid tahab nii loll olla.“
Tahab! See sõna tundus ülekohtusena sellelt, kelle oma „lollus“ oli alles nii värske – nii visa! Ja imelik! – tema süda ei teinud mingit hüpet. Kuid Fleuri sõnade juures oleks pidanud ta ometi hüppama.
„On siis nüüd Wilfridiga lõpp?“
„Lõpp? Ma ei tea.“
Ah! Kes teadis midagi, kui oli tegemist kirega? 140
