teada saavad? Kaksteistkümmend tuhat! „Kui ma selle valge ahvi kätte saaksin, siis selle võtaksin ma,“ mõtles ta äkki. „See on hea asi.“ Ahvi silmad, väljapigistatud koor – oli ehk elu tõesti ainult kibe nali ja George sügavam kui tema ise? Ta kõlistas Green Streeti kella.
Mrs. Dartie laskis end väga vabandada, sest mrs. Cardigan kutsunud ta lõunale ja neljandaks mänguosaliseks.
Soames sõi lõunat üksi. Poleeritud laua ääres, mille alla Montague Dartie üks või teine kord langenud või seal isegi maganud, sõi ja mõtiskles ta. „Ma võin sind usaldada, Soames, see on sinu hea külg.“ Need sõnad meelitasid, kuid samal ajal ka torkasid. Missugune sügavus selles kibedas naljas! Anda hoop tema perekondlikule tundmusele ja samal ajal teda usaldada, et tema selle riivava ülesande täide saadab! George polnud kunagi patšulist lõhnavale naisele kahteteistkümmet tuhandet naela kulutanud. Ei! See oli viimne irvitus perekonnale, Forsyte'idele, Soamesile endale! Hea küll! Kõiki neid, kes olid teda irvitanud, tabas nende saatus – Irenet, Bosinneyd, vana ja noort Jolyoni ja nüüd ka George'i. Surnud, suremas või briti Columbias! Jällegi nägi ta
154
