sõid tema hinge ja südant. Kui ta nädala või kahe jooksul kohta ei leia, jääb üle ainult töömaja või gaas. „Gaas,“ mõtles Bicket, „tahab tema seda, siis tahan ka mina. Minule aitab juba. Lõpuks, mis see õige siis on? Tema kaisus pole mul selle vastu midagi.“ Kuid ometi viis loomusundlik tundmus, et pole sugugi nii lihtne pead gaasi sisse pista, ta esmaspäeva ööl uuele mõttele. Õhupallid – nende müüja täna Oxford Streetil. Miks mitte? Raha oli ju veel niipalju, et neid võis lennutada, ja pealegi ei vajanud ta selleks erilist lubatähte. Tema peaaju, mis töötas varastel hommikutundidel orava kiirusega, taipas suurt ja arvamatut paremust värviliste õhupallide müümises võrreldes iga muu äriga. Võimatu oli ju nende müüjast mööda minna, oli ta ju igale silmale näha – hulk säravaid palle lendlemas nina all. Palju kasu neist ei saa, ta oli juba järele pärinud – üks penn kuuepennilise värvitud õhugloobuse pealt ja üks penn kolme kahepennilise pealt. Ja ometi oli nende müüja kuidagi elus ja vististi oli ta temale pisut luisanudki, kartes muidu oma elukutset liiga ligitõmbavana näidata. Sealpool silda, just liikumise möllus – ei, parem juba St. Pauli katedraali juures! Ta teadis ühe läbikäigu,
