rid. See oli tema vaenlase, noore Jolyoni tütar. See mees ise oli küll surnud, kuid asi püsis.
„Seda ma teen siis,“ ütles Val. „Kuis olid ta matused?“
„Väga lihtne asi – minul polnud nendega midagi tegemist.“ Matuste hiilgeaeg oli juba möödas. Ei lilli, hobuseid ega suletutte – korjuse auto ja paar, kolm teist oli kogu tähelepanu, mis lahkunule kingiti. Jällegi ajamärk!
„Mina olen öösi Green Streetil,“ ütles Val. „Ega teie seal ole, ega?“
„Ei,“ ütles Soames ja pani tähele kergendushelki oma õepoja näol.
„Oo! muu seas, onu Soames – soovitate ehk mul osta P. P. R. S. aktsiaid?“
„Otse selle vastu. Tahan teie emale nõu anda nad ära müüa. Öelge talle, et ma homme tema poole sisse astun.“
„Miks? Mina arvasin…“
„Ära päri minult põhjusi!“ ütles Soames lühidalt.
„Seniks siis!“ Pärast külma käepigistust vaatles ta oma õepoega, kui see välja läks.
Seniks siis! See kõnekäänd, mis sama vana kui buuri sõda, polnud tema poolt kunagi tarvitamist leidnud – see ei tähenda-
176
