Kogu „The Forsyte Saga“ ongi inglise kõrgema keskklassi suur lugulaul, mis voolab enamasti rahuliku, haruneva, laia, paiguti voogava vooluna, võttes enda alla ümmarguselt sada aastat. Tõsiseid kärestikke pole selles voolus peaaegu olemaski.
Sama iseloom on ka käesoleval romaanil, ainult pilget oleks nagu rohkem ja kibedamat kui tema eelkäijais. Vana Soamesi suhtes tundub aga, et kirjanik on tema vastu muutunud soojemaks ja nagu kaasatundvamaks. Kainest omanikust, omandusmehest saab pikkamisi inimene, kes elab südame verega. See vahekorra soojenemine jätkub ka praeguse raamatu järeltulijas „The Silver Spoon'is“. Peaks oletama, et seegi raamat ei jää kirjaniku armsama Forsyte'i, Soamesi saatuse kujutamises viimaseks.
Nagu Soamesi ennast, samuti kiusab ka tema ainukest last Fleuri kuri saatus taga. Poolprantslasena võtab tema süda kergesti tuld ja ta hakkab armastama oma isa esimese naise Irene ainukest poega Joni. Kuigi ka see Fleurisse armub, ometi arvab tema, asjaolusid arvesse võttes, paremaks oma leseks jäänud emaga välja rännata Ameerikasse, jättes Fleuri sinna paika, kes ei mõista meeleheitel muud peale hakata kui oma 18
